Iga aastaga üha enam hakkab mulle september meeldima. Eriti nüüd kuis ma ei ole sunnitud septembris kooli minema. Ilma koolita on september lihtsalt üks paganama mõnus ja ilus kuu. September on sel aastal ühtlasi ka see kuu, mil Annel täitus kolm kuud meiega. Kuigi tegelikult on Anne meiega olnud juba umbes eelmise aasta augusti lõpust. Aga väljas oli juba september, kui ma Annekese olemasolust teada sain. Ja umbestäpselt sama ilus september nagu praegu.
18. septembril lamasime umbes kaheksa paiku õhtul Reigoga voodis, Anne juba nohises vaikselt omas pesas ja ma üritasin end kujutada tagasi kolme kuu tagusesse aega, juunikuu samasse kuupäeva. 18. augustil kella kaheksa paiku õhtul olin ma sünnituseelses osakonnas. Suurema vaevata meenub mulle, kui väga ma ei tahtnud seal olla. See vastik haigla lõhn, kibe üksinduse tunne põues, valutasin oma esimesi mitteniiõudsaid valusid ega teadnud siis veel aimatagi, et samal õhtul veel sünnitusosakonda lähen.
Kuigi kõik see negatiivsus seoses selle ajaga tuleb meelde nagu pauhti, tundub see aeg ikkagi nagu midagi eelmisest elust. Miski ei vihja minu praeguses elus (peale Anne olemasolu), et ma oleksin alles sünnitanud. Sest tegelikult kolm kuud on ju nii lühike aeg! Kõigest üks armetu aastaaeg! Päris värskelt pärast sünnitust tundus kolm kuud niii pikk. Eriti, kui Annet kiusasid gaasivalud ja oli ju jutt, et need kestavad kuni kolmekuuseks saamiseni. Siis vaatan Annet ja leian end juba niiskete silmadega teda jõllitades mõtlemast, et võiks ta ometi selliseks pisikeseks präänikuks jäädagi. Selline tunne on, et nii kuis lasen silmad Anne pealt hetkeks ära, on ta juba pooleaastane ja siis käin korra dušši all ning ta on juba aastane pärdik, kes istub, siblib ja seletab.
Kolmekuune Anne aga kaalub 6770 grammi, on 63 cm pikk, on nüüd juba meelsamini kõhuli, aga veel end kuhugi poole ei keera. Katsub ja tirib asju (eriti emme juukseid) küll, aga teadlikult vist peos hoida justkui ei oska. Seletama on rohkem hakanud ja üldse häälitsema. Üks vahe oli ta täitsa vaikne selle poolest. Võõrastamisega tundub, et oleneb päevast, aga enamasti enam justkui väga ei pahanda, kui keegi mitteigapäevanenägu tervitab või sülle haarab. Lemmikinimene on vaieldamatult issi, kellel piisab vaid korra Annet kõnetada, kui Annel nägu nalja täis läheb. Tüdrukud ongi ju issikad, mis teha.
Viimastel päevadel on kujunenud nii, et tund aega saab juba täitsa rahulikult arvestada meeldivat vankrisõitu. Pool tundi sellest Anne magab (nagu kellavärk) ja ülejäänud pool tundi kulub osaliselt magama jäämiseks ja osaliselt üles ärkamiseks. Kui see üks uni on tehtud, peab vankrisõidule mingi paus tulema, sest muidu algab õudne protestikisa, mis ei lakka enne, kui keegi on Anne sülle võtnud. Tahaksin Annele kuidagi selgeks teha, et ega see vanker ainult üks magamise koht ole. Võib ju niisama ka leboda. Praegu tundub, et ta on leppinud sellega, et seal tuleb olla, aga kui, siis ainult magades. Ja ainult üks uni korraga.
Ööuned on meil jälle täiesti segaseks läinud. Eile öösel näiteks, ärkas piiga pea iga tunni tagant korra, nõudis tissi ning uinus selle otsas. „The wonder weeks“ rakenduse järgi on Annel käsil praegu järjekordne arenguetapp, mis peaks teoorias muutma teda ka natuke rohkem memmekaks. Ma siiralt loodan, et see rakendus paneb täppi ning asi on selles, sest see tähendab, et üks hetk saab arenguetapp läbitud ja kõik muutub normaalseks tagasi. Ega ma ei loodagi siin kaheksatunniseid unesid enam nii pea, aga tavapärased kolm-neli tundi võiks ikka olla.
Earth Wind & Fire - September
Hey hey hey
Ba de ya, say do you remember
Ba de ya, dancing in September
Ba de ya, never was a cloudy day
My thoughts are with you
Holding hands with your heart to see you
Only blue talk and love
Remember, how we knew love was here to stay
Irinaaa
eveliiy