Lapse arenguetapid: 12–18-aastane

Lapse arenguetapid: 12–18-aastane

20. Feb 21:34 Emmede Klubi Emmede Klubi

Kuigi iga laps areneb oma tempos, saame eristada sarnaseid etappe kõikide laste arengus. Igas arenguetapis õpib laps uusi oskusi ja lahendab järjest keerukamaid ülesandeid. Tervise Arengu Instituudi veebileht tarkvanem.ee kirjeldab neid etappe.

Kuigi vanemad on lapse teismeea lähenedes tihti murelikud, läbib suur osa teismelisi selle etapi vähese stressi ja suure uudishimuga iseseisvumise vastu. Mõned teismelised kannatavad kõikuva tuju ja ärevuse all, mis kaasneb sotsiaalsete, emotsionaalsete, intellektuaalsete ning füüsiliste muutustega. Soov eralduda oma vanematest võib muuta teismelised kriitiliseks oma vanemate ja nende uskumuste suhtes. Oluliseks muutuvad suhted vastassoost eakaaslastega ja sõprusrühmades.

Selles vanuses noor õpib:

  • mõtestama oma identiteeti
  • eralduma emotsionaalselt oma vanematest ja iseseisvalt vastutust võtma
  • katsetama erinevate väärtustega ja määratlema oma väärtusi
  • suhestuma vastassooga
  • ümber hindama suhteid pereliikmetega

Vanem saab toetada lapse arengut, kui:

  • seab piire:
    • annab otsuste tegemise samm-sammult üle teismelisele, lubades tal (nii palju kui noore teadmised ja oskused lubavad) otsustada asju, mis puudutavad tema elukorraldust;
    • seab endiselt selged reeglid turvalisuse ja oluliste väärtuste osas;
    • koos vastutuse suurendamisega annab noorele ka rohkem õigusi;
    • seab piire ja viib täide lapse käitumise loomulikud tagajärjed;
    • valib, millal kehtestada oma autoriteeti ja millal mitte – vanem saab anda noorele õiguse otsustada teatud teemade (näiteks riietumisstiil või välimus) üle;
    • jälgib noore sõprussuhteid, koolis hakkamasaamist, interneti ja tehnoloogia kasutamist – ent sekkub vaid siis, kui talle tundub, et noor vajab juhendamist või rangemaid piire.
  • toetab lapse emotsionaalset ja kognitiivset arengut:
    • peab meeles, et isegi kui teismeline lükkab vanema eemale, tahab ta siiski saada tema tähelepanu. Leiab kontakti hoidmiseks uusi viise;
    • annab jätkuvalt teada, millised on tema väärtused;
    • näitab head eeskuju;
    • rõõmustab lapse suureks saamise ja iseseisvumise üle.
  • toetab lapse sotsiaalset arengut:
    • toetab suhteid eakaaslastega ja loob kodus sõbraliku keskkonna, kus nii vanem kui teismeline tunnevad ennast hästi;
    • toetab tegevusi, mis on seotud noore huvidega.

Mille üle võib laps ise otsustada, mida vanem ette kirjutada?

12–18 a on vanusevahemik, kus laps tunneb, et tal on (või võiks olla) palju õigusi, kuid kohustuste pool ei pruugi nii selge olla. Mõistlik oleks üheskoos panna paika põhireeglid kooli, õppimise, vaba aja (sh ekraaniaja), taskuraha kulutamise, kokkulepetest kinnipidamise ja nende muutmise kohta. Mida suurem laps, seda rohkem on vaja püüda dialoogi ja arutelude tulemusel valmivate kokkulepete poole. (Kokkulepe on mõlemapoolne nõusolek, vanemlik korraldus ei ole veel kokkulepe.) Mida rohkem on last kokkulepete ja reeglite loomisse kaasatud, seda suurem on tõenäosus, et ta neist ka kinni peab.

Üle 12 a laps tõuseb hommikul iseseisvalt, teeb koolikodutöö suures osas iseseisvalt (keerukusi võib alati koos arutada), peab kinni kokkulepitud reeglitest (trenniajad, õppimise-puhkamise rutiinid jm) ja suudab arvestada ka teiste vajadustega.
Koostöö läheb ladusamalt, kui vanemal on piisavalt vaimset autoriteeti ja kodused suhted on usalduslikud. Samuti on lapsel on kergem igapäevaelu reeglistikku omandada, kui vanem on talle igati eeskujuks.

Mida teha paukuvate ustega?

Selles vanuses lapse võib juba oma tunnetega üksinda jätta. Kui uks läheb pauguga kinni, ei ole mõtet selle taha koputama ega sisselaskmist paluma minna. Tunne on ikka lainekujuline ja mõnikord juhtub, et tundelaine on väga kõrge. Kõrge laine ka rahuneb aeglaselt. Emotsionaalse kõrglaine tunnus on, et inimene ei suuda selgelt mõelda. Seetõttu tuleks oodata vähemalt 30–40 minutit – selle aja jooksul peaks toimuma nii kehaline kui ka vaimne rahunemine. Pärast seda on õige aeg arutada, mis juhtus, kuidas juhtus ja mis võiks ette võtta, et enam ei juhtuks või juhtuks vähem.

Mida teha väga endassetõmbunud lapsega?

Kui laps on endassetõmbunud, on sel oma põhjus. See võib olla temperamendijoon, see võib olla mingitest olukordadest põhjustatud. Igal juhul võiks lasta lapsel olla, mitte survestada ega kritiseerida. Sobival momendil võib pakkuda toetust ja abi, kui laps selle tagasi lükkab, siis seda kindlasti aktsepteerida ning anda märku, et ükskõik millal lapsel tuleb tahtmine end avada – sina vanemana oled siis kohal ja olemas. Oluline on ise olla mitte-endassetõmbunud ja püüda võimalusel olla avatud oma tunnete ning elujuhtumuste osas, teha algatusi tegevusteks ja jutuajamisteks, kuid mitte sundida lasta kaasa rääkima/kaasa tulema. Kindlasti ei tohiks lapse endassetõmbumisele anda negatiivset hinnangut. Ongi ebaõiglane, et avatumad lapsed saavad sageli kiita („Nii tore, et sa selline oled!“) ja kinnisemad kriitikat („Miks sa küll selline oled?!“). Samas tuleks olla tähelepanelik selles osas, kui endassetõmbumine tundub pigem olevat stressi või masenduse märk. Sel juhul on vahel vaja ka välist abi.

Ta ütleb, et vihkab mind!

Sel hetkel, kui laps midagi sellist ütleb, on vaja keskenduda mitte sõnadele, vaid põhjustele, mis võisid need sõnad vallandada. Lapse väga tugevad verbaalsed avaldused („Sa oled kõige nõmedam ema“, „Ma soovin, et ma poleks sündinudki“, „Vihkan sind!“ „Ei taha elada“ jne) räägivad lapse väga tugevatest hetketunnetest. Seda laadi lauseid ei maksa kunagi võtta isiklikult, oluline on uurida, mis on nende sõnade taga ja püüelda dialoogi poole. 2-aastane hammustab hammastega, 12-aastane sõnadega. Mõlema käitumise taga on peidus oluline vajadus, mis on rahuldamata.

Tema sõbrad/muusika/mängud ei meeldi mulle

Vanemal võib olla raske aktsepteerida last kui kedagi, kes mitte ei sarnane temaga, vaid erineb. Kuid laps ongi üks teine inimene, kellel võivad olla vanemast erinevad valikud, arusaamad, isegi väärtused. Enne kui lapsele ütleme: „Mulle ei meeldi“, „Ma ei suuda leppida“ vms, võiks uurida, mis see üldse on. Kutsuda sõbrad külla, et neid tundma õppida, kuulata koos nende muusikat, uurida, miks laps mängib just seda mängu jne. See kõik räägib ju lapsest. Kui vanem teab oma lapsest rohkem, siis on ehk ka rohkem kodurahu ja vähem vajadust last kontrollida. Jutuajamised, kus koos arutletakse, kes on üldse sõbrad, mis see lapsele tähendab; mis laulusõnad talle meeldivad, miks just see video teda praegu nii vaimustab jms loovad usaldust juurde. Suhted on ikka peeglis: lapsele on endiselt oluline olla armastatud ja vanemale poolt mõistetud, kuid veidi teisel moel kui varasemas eas. Suuremate laste puhul ongi üks oluline läheduse alus vaimne lähedus: jutuajamised tähtsatest asjadest loovad mõistvust juurde ning siis on rohkem lootust, et lapski vanemat mõistab ja talle samaga vastab.