Lapse arenguetapid: 4–5-aastane

Lapse arenguetapid: 4–5-aastane

06. Feb 16:30 Emmede Klubi Emmede Klubi

Kuigi iga laps areneb oma tempos, saame eristada sarnaseid etappe kõikide laste arengus. Igas arenguetapis õpib laps uusi oskusi ja lahendab järjest keerukamaid ülesandeid. Tervise Arengu Instituudi veebileht tarkvanem.ee kirjeldab neid etappe.

Nelja-viieaastased lapsed on aktiivsed tegutsejad. Nad hakkavad esitama küsimusi ja püüavad maailmast aru saada. Nad mängivad väljamõeldud mänge, et katsetada erinevaid rolle. Neile meeldib olla kaasatud mitmesugustesse tegevustesse. Mõned lapsed on selles vanuses juba head suhtlejad. Nad võivad hakata vastu vanemate poolt seatud reeglitele, et katsetada oma võimu.

Selles vanuses laps õpib:

  • planeerima ja ellu viima erinevaid toiminguid;
  • jätkuvalt avastama, kuidas ümbritsev maailm toimib;
  • kasutama võimu;
  • aru saama tegude ja tagajärgede seostest;
  • omandama sobivaid käitumisviise.

Vanem saab toetada lapse arengut, kui:

  • seab piire:
    • on järjekindel ja viib täide lapse käitumise loomulikud tagajärjed, et laps õpiks oma tegude eest vastutama;
    • lubab lapsel (nii palju kui lapse teadmised ja oskused seda võimaldavad) otsustada tema elukorraldust puudutavaid asju, et laps tunneks kontrolli oma elu üle.
  • toetab lapse emotsionaalset ja kognitiivset arengut:
    • õpetab lapsele tunnete nimetusi ja viise, kuidas neid väljendada;
    • julgustab last mängima kujutlusvõimel põhinevaid mänge, aidates ühtlasi vahet teha fantaasial ja reaalsusel;
    • toetab lapse tegelemist aladega, mis teda huvitavad;
    • annab lapsele teadmisi maailma kohta ja selgitab, kui laps on millestki valesti aru saanud;
    • vastab lapse paljudele küsimustele;
    • annab lapsele vabaduse avastada ja katsetada, kui see on turvaline.
  • toetab lapse sotsiaalset arengut:
    • toetab lapse suhteid eakaaslastega.

Millised ülesanded ja kodutööd võiksid selles vanuses lapsel olla?

Juba 2–3-aastane laps õpib oma asju kindlasse kohta panema, kui tal on järjepidev vanemlik eeskuju ja juhatus. Veidi suurem laps on kindlasti võimeline ise oma riided ära panema (nt kindad korvi, jope nagisse), pärast sööki oma sööginõud kokkulepitud kohta panema, koristama oma tuba vanema abiga.

Last tuleks kindlasti kaasata kodutöödesse (tolmu pühkimine, lihtsam söögitegemine, pesu kuivama panemine jms), samuti tuleb õpetada hügieeninõudeid ja korra ning puhtuse pidamist. Vanema selgitus võiks olla võtmes: see on meie ühine kodu ja siin peaks kõigil mugav olema ning igaüks saab anda selleks oma jõukohase panuse.

4–5-aastane suudab üht eesmärki silmas pidades tegutseda umbes kümme min. Mõistlik on anda lapsele üks ülesanne korraga, olla järjekindel, positiivne, anda head eeskuju.

Laps valetab ja võtab teiste asju – mida teha?

Selles vanuses lapse mõtlemises on veel palju müstilist ja täiskasvanu jaoks ebaharilikku, lapse maailmapilt ja elust arusaamine on realismist kaugel. On vaja kuulata, et aru saada, mis on väljamõeldiste taga. Seal võib olla näiteks lõbujanu (tore on asju välja mõelda), soovmõtlemine (ma saan välja mõelda, mida mul ei ole, ja kaotada ebameeldiva), aga ka puudulik arusaam ajast (segadus, mis on eile, üleeile, eelmisel aastal jne). Sageli jätavad lapsed rääkimata selle, mille kohta on eelnev negatiivne kogemus: et äkki saab riielda, et vanem muutub kurvaks või saab pahaseks, karistab. Võib ka juhtuda, et laps mõtleb asju välja, et vanemat rõõmustada.

Ükskõik mida laps ka ei teeks, alati on kõigepealt vaja kuulata, et aru saada lapse mõtteviisist. Ka kui vanem ei saa lapse käitumist heaks kiita, siis ikkagi on enne vaja mõista, alles siis selgitada, koos lahendusi leida. Selline käitumisviis loob ja hoiab usalduslikku suhet, mis omakorda soodustab julgust kõigest rääkida.

Laps vaidleb pidevalt vastu ega kuula mind!

Vaidlemise asemel võiks püüda luua dialoogi poole: dialoogis kuulatakse ja räägitakse kordamööda. Kui vanem dialoogi hetkel vajalikuks ei pea, siis peaks vestluse lõpetama vaidlusse laskumata: kinnitada üle oma vastus, kinnitada ka üle, et sa vanemana jääd selle juurde ja ei lase end vaidlusesse kaasata. Kui laps näitab seepeale oma pettumust ja pahameelt, tuleb jääda lapse tundeid aktsepteerivaks ja rahulikuks.

Vanema ja lapse koostööd soodustab lapse piisav kogemus, et ka tema ettepanekuid kuulatakse ja et vahel on ka tema lahendused vanemale sobilikud. Kui laps tunneb, et temaga üldse ei arvestata, siis on ta enamasti ka väsimatu vaidleja, samuti siis, kui lapsel on kogemus, et vaidluse tulemusel ta lõpuks saab oma tahtmise. Lapsel peab olema eakohane otsustusõigus, vanemal omakorda on vaja vahet teha, mis on see, mille üle on kohane vastutada lapsel ja mis on kindlasti vanemlik vastutus.

 

Kas tunned ka oma nelja-viiese põnni selles kirjelduses ära? Millised on nelja-viiese peamised käitumisprobleemid teie peres?