Kuigi iga laps areneb oma tempos, saame eristada sarnaseid etappe kõikide laste arengus. Igas arenguetapis õpib laps uusi oskusi ja lahendab järjest keerukamaid ülesandeid. Tervise Arengu Instituudi veebileht tarkvanem.ee kirjeldab neid etappe.
6-11-aastased lapsed küsivad palju küsimusi, et koguda teadmisi ümbritseva maailma kohta, ja tahavad õppida uusi oskusi. Nad tunnevad huvi reeglite vastu ja uurivad, miks need just selliselt on seatud. Neile meeldib, kui inimesed järgivad reegleid, isegi kui nad ise neid alati ei järgi. Lapsed võivad reeglitega mitte nõustuda, neid rikkuda ja ise uusi kehtestada – see on nende viis reeglite maailma tundma õppida. Nad õpivad tegema vahet soovil ja vajadusel. Just selles vanuses muutuvad oluliseks ka kindlate reeglitega mängud.
Selles vanuses laps õpib:
- meisterlikkust keerukamates tegevustes
- võtma omaks ja järgima reegleid
- arendama endas vastutustunnet
- mitmeid uusi oskusi, sh sotsiaalseid oskusi (eriti suhetes samast soost eakaaslastega)
- võtma eeskuju samast soost täiskasvanust
- avastama maailma ja selle toimimispõhimõtteid
- suurendama oma iseseisvust
- lihvima oma arutlemisoskust
- olema koostöövalmis
Vanem saab toetada lapse arengut, kui:
- seab piire:
- on järjekindel ja viib täide lapse käitumise loomulikud tagajärjed, et laps õpiks oma tegude eest vastutama;
- lubab lapsel (nii palju kui lapse teadmised ja oskused seda võimaldavad) otsustada tema elukorraldust puudutavaid asju, et laps tunneks kontrolli oma elu üle;
- aitab lapsel vahet teha fantaasial ja reaalsusel ning julgustab last tõtt rääkima. Väikesed lapsed võivad valetada või varastada. Vanem saab rääkida lapsega faktidest ning aidata tal tõtt rääkida teda süüdistamata ja alandamata;
- annab lapsele majapidamistöid, et julgustada teda koostööd tegema ja vastutama. Laps tahab tunda, et ta on osa perekonnast ja teda vajatakse.
- toetab lapse emotsionaalset ja kognitiivset arengut:
- aitab lapsel mõista enda ja teiste tundeid;
- õpetab last probleeme lahendama, et ta tuleks toime konfliktide ja väljakutsetega;
- toetab tegevusi, mis on seotud lapse huvidega, mis arendavad oskusi ja enesekindlust ning pakuvad eduelamusi;
- julgustab last ülesandeid ja toiminguid lõpule viima;
- tunnustab last, kui laps proovib mõnd ülesannet ise lahendada;
- on usaldusväärne infoallikas.
- toetab lapse sotsiaalset arengut:
- pakub võimalusi eakaaslastega aja veetmiseks ja aitab kaasa, et lapsel tekiks suhteid;
- juhib tähelepanu heaks eeskujuks olevatele täiskasvanutele oma tutvusringkonnas või ühiskonnas, osutades konkreetsetele väärtustele ja tegevustele, milles neilt inimestelt eeskuju võtta.
Kuidas abistada tugevaid tundeid kogevat last?
Kõige parem viis tunnetega toime tulla on olla nendega nõus – neid aktsepteerida. Võib küll tunduda, et kui me süüvime oma tunnetesse, siis need võivad vaibumise asemel hoopis suureneda, kuid meie tundeaju rahuneb just selle kaudu. Järjekord võiks olla selline: aitan lapsel peegelduste kaudu aru saada, mida ta tunneb, ja siis tal selle tundega ühenduses olla. Oluline on anda lapsele sõnum, et tunnete tundmine kuulub inimese juurde ja et just oma tunnetest arusaamise kaudu saame end kõige paremini rahustada. Võib püüda lisaks uurida, mis tunded lapsel veel võivad olla, kuidas need võisid tekkida, mis neid võis käivitada. Tuleks anda aega. Tunne ei allu välisele käsule, seega ei tohiks nõuda, et laps tunneks midagi muud ega halvustada, et miks ta just nii tunneb või nõuda tundmise lõpetamist. Kui tunne on läbi tunnetatud ja normaliseeritud, see raugeb. Tunded ongi liikuvad, muutuvad, mööduvad. Kui seda kõike lapses aktsepteerime, õpib ta tasapisi oma tundeid ise reguleerima.
Mida teha, kui mu lapsed kaklevad omavahel?
Sama pere lastel on suurepärane võimalus õppida suhteid ja iseend tundma õe/venna abil. On loomulik, et sama pere lapsed õpivad üksteise najal konkureerimist ja koostööd, nad saavad üksteiselt tagasisidet, õpivad üksteiselt jne. Vanem loomulikult tahaks, et tema armsad lapsed saaksid suurepäraselt läbi, kuid konfliktid kuuluvad elu juurde, seda ka laste suhetes. Vanema ülesanne ei peaks olema alati sekkuda, lapsed saavad sageli ka ise tüli reguleerimisega hakkama. Kui ei saa, on vanemal oluline sekkuda mitte lahendades vaid vahendades. See tähendab, et ei tohiks võtta pooli ja otsida süüdlast. Selle asemel tuleks tegeleda tunnete maandamisega ja kumbagi kuulata, et saada aru kummagi vajadusest ning samal ajal soodustada dialoogi laste vahel, suunata neid endid mõtlema ja arutlema selle üle, mis juhtus, mida kumbki vajab ja mis võiks kummagi arvates olla hea lahendus. Kui tunded on väga tugevad, tuleb lapsed eraldada ja rääkida hiljem.
Miks ta ei arvesta teistega? Kuidas talle seda õpetada?
Beebi eest hoolitsedes paneb täiskasvanu oma vajadused kõrvale – see on loomulik. Lapse kasvades tuleb talle oma käitumisega tasapisi märku hakata andma, et tema oma vajadustega on küll tähtis – aga teised on ka. Alates käimahakkamisest peaks lapsele võimaldama kogemust tajuda teisi inimesi enda piirajana. On loomulik, et lapse tahe on väga esil ja EI või TEEME TEISITI võib vallandada protestikäitumise. Lapse protest on loomulik, seda tuleb mõista ja sellega ka arvestada, tundeid tuleb alati aktsepteerida. Samal ajal on vaja õpetada koostööd, püüda olla dialoogis, kuulata last ja õpetada ka teda teisi kuulama. Juba koolieelses eas peaks lapsel olema selge, et perekonnas, lasteaias, koolis, tänaval, kohvikus jm kehtivad omad reeglid ja neist on vaja kinni pidada, sest inimsuhted põhinevad koostööl. On loomulik, et lapsel on raske oma tahet kõrvale panna. Vanema ülesanne on olla mõistev, kuid nõudlik, ja eelkõige on tal endal vaja täita kõiki neid reegleid, mida ta lapselt nõuab, sest laps õpib eelkõige eeskuju kaudu.
