Me kõik teame, et õdede-vendade vaheline rivaalitsemine ja tülid on suhteliselt tavapärane nähtus. Ometi oleme üllatunud, kui intensiivne ja agressiivne see vastuseis teatud vanuses olla võib. Vahel tekib koguni tunne, et lapsed muud ei teegi, kui nokivad teineteise kallal, agiteerivad üksteist ja läheva dsiis tülli, mis viib vahel suisa käsikähmluseni... Kuidas pere igapäevaelus rahu taastada ja hoida?

Laste vaheline rivaalitsemine algab samal hetkel, mil perre sünnib teine laps – alates sellest hetkest on lapsed tahes-tahtmata konkurendid oma vanemate tähelepanu pärast. See on normaalne ega tähenda sugugi, et õdedest-vendadest poleks suures plaanis rohkem hoopis kasu! Õdede-vendade vahelised konfliktid on ka loomulik osa teistega suhtlema ja erimeelsusi lahendama õppimise protsessist. 

Tavaliselt algab õdede-vendade vaheline tülitsemine vanuses 2-6. Selles vanuses on konfliktid sagedased (nt tüli mõne mänguasja pärast või ema sülle saamise pärast mitu korda päevas), kuid mitte kuigi intensiivsed. Koolieas, enamastu vanuses u 6-11 muutuvad tülid aga oluliselt intensiivsemaks. Üha enam kujunevad välja laste erinevad iseloomud ning vajadus ennast ja oma iseseisvust kehtestada. Selles vanuses võivad nii verbaalsed kui ka füüsilised tülid muutuda üsna õelaks või intensiivseks.

Seetõttu jagame kaheksa hüva nõuannet õdede ja vendade läbisaamise parandamiseks eel- ja algkoolieas:

1. Koostöö julgustamine. Koostöö on õpitav oskus. Kui igal lapsel on tülide vältimiseks oma tuba, täielikult eraldi mänguasjad ning konflikte lahendatakse alati lapsi ära eraldades, siis ei õpigi lapsed koostööd ja jagamist. Julgustage lapsi koos mängima ja tegustema, et õppida selle käigus paratamatult tekkivaid konflikte lahendama. Konfliktide lahendamine, jagamine, kompromisside tegemine, koostöö on üliolulised oskused terveks eluks. 
2. Kuulake mõlemat last, jääge neutraalseks: Kui tekib konflikt, kuulake ära mõlema lapse vaateid ja püüdke jääda erapooletuks. Tundub ilmselge, aga ärevas olukorras kipuvad vanemad automaatselt ootama lahendust vanemalt lapselt või seadma ilma kuulamata süüdlaseks seda last, kes tavapäraselt või tihedamini sarnases olukorras on "süüdlaseks" olnud. See on aga isetäituv ennustus. Suhtu igasse uude juhtumisse erapooletult, toeta ja kuula alati mõlemat oma last!
3. Õpetage probleemide lahendamist: Aidake lastel õppida konflikte rahumeelselt lahendama ja oma tunnete üle arutlema. Konfliktiolukorra sees ei ole inimesed üldiselt õppimisvõimelised, kuid pärast konflikti rahunemist on mõistlik juhtunu läbi rääkida. Kuidas sa käitusid? Millised olid sinu käitumise tagajärjed? Kuidas sa oleksid saanud teisiti käituda? Milline oleks võinud tulemus siis olla?
4. Looge reeglid ja ootused: Määrake pere reeglid ja ootused selgelt kindlaks ning olge järjekindel reeglite kehtestamisel. Kui peres on löömine keelatud ning tagajärg kokkulepitud, siis peab tagajärg tõepoolest igale õe-venna vahelisele löömisele järgnema. Kui keelatud on nt teineteise peale karjumine, siis kehtib see reegel ka vanematele võrdselt!
5. Jagage aega võrdselt: Veenduge, et mõlemad lapsed saaksid veeta vanematega koos võrdselt aega. See võib tunduda ilmselge, kuid erinevas vanuses laste puhul kipub paraku tihti olema, et väiksema lapsega veedetakse oluliselt rohkem aega koos. Suurem laps on aga selles vanuses ka ikkagi veel väike laps. Ta näeb, et jääb konkurentsis vanemate tähelepanu eest alla, ja see mõjutab nii tema enesehimnnangut kui ka käitumist ja läbisaamist õdede-vendadega. 
6. Andke igale lapsele ka individuaalset tähelepanu: Veenduge, et kõik lapsed saaksid aeg-ajalt ka iga vanema individuaalset tähelepanu, st lisaks terve perega võrdselt aja veetmisele on oluline ka üks-ühele suhete hoidmine. 
7. Arendage emotsionaalset intelligentsust: Õpetage lastele emotsioonide mõistmist ja enesejuhtimist. Mida sa praegu tunned? Mida sa tundsid siis, kui endast välja läksid? Mis tunde see sinus tekitaks, kui keegi sinule nii teeks? Rääkige nii sellest, kuidas oma tundeid ära tunda, kui ka sellest, kuidas iseennast rahustada. 
8. Ole eeskujuks: Näidake lastele, kuidas teiste inimestega rahumeelselt ja lugupidavalt suhelda ning erimeelsusi ja konflikte lahendada. Kui ema ja isa lahendavad omavahelisi lahkarvamusi valjult tülitsedes või esitavad oma nõudmisi ja pettumusi lastele karjudes, siis õpivad ka lapsed probleeme lahendama agressiivsel meetodil. 

Kui palju on liiga palju?

Need on aga märgid, et laste vaheline tülitsemine on läinud üle normaalse arengu piiride:

• Lapsel ei ole turvaline, sest kaklused on nii agressiivsed.
• Lapse vaimne heaolu saab kannatada (nt tekivad ärevus, depressioon, enesehinnangu langus). 
• Tegemist ei ole niivõrd eraldiseisvate tülide, kuivõrd pikaaegse vaenuga. Tülid ei "lahene ära". 
• Lapsed väldivad, ignoreerivad üksteist või keelduvad koos aega veetmast pikema perioodi jooksul. 
• Laste vahelise dünaamika kirjeldamiseks saaks kasutada sõna kiusamine, sh üks laps on pidevalt domineeriv ja üks laps on pidevalt kiusatav. 

Kui kõik eelpool toodud nõuanded on võetud kasutusele, st vanemad suhtlevad iga lapsega, on avatud kontaktis, räägivad konflikte läbi ja pööravad mõlemale lapsele võrdselt tähelepanu, kuid laste vaheline suhe vastab ikkagi liiga intensiivse tüli tingimustele, siis soovitame otsida nõu ja abi - hästi sobib pereteraapia.