Kuigi iga laps areneb oma tempos, saame eristada sarnaseid etappe kõikide laste arengus. Igas arenguetapis õpib laps uusi oskusi ja lahendab järjest keerukamaid ülesandeid. Tervise Arengu Instituudi veebileht tarkvanem.ee kirjeldab neid etappe.
1,5-3-aastased lapsed on aktiivsed ja pendeldavad edasi-tagasi, tahtes ühelt poolt olla iseseisvad ja teiselt poolt tunda vanemate turvalist hoolt. Ühel hetkel ütlevad nad ei ka asjadele, mida nad tegelikult tahavad, et väljendada oma võimu ja näidata, et neil on oma arvamus. Järgmisel hetkel vajavad nad vanemate jäägitut armastust ja tähelepanu. Nad ei oska veel väljendada oma mõtteid, saada ise hakkama erinevate toimingutega või saada oma tahtmist ning võivad seetõttu väljendada oma frustratsiooni jonnihoogudega.
Selles vanuses laps õpib:
- saama üha iseseisvamaks;
- nägema ennast vanematest eraldiseisva inimesena;
- „asju omama“ – selles vanuses laps ei taha asju jagada, isegi kui asi ei kuulu talle;
- veelgi enam tundma ümbritsevat maailma;
- tasapisi märkama oma tundeid ja väljendama neid sobilikul viisil.
Vanem saab toetada lapse arengut, kui:
- seab piire:
- kohandab kodu lapse jaoks ohutuks, nii et laps saab turvaliselt ümbritsevat avastada ja tegutseda järjest iseseisvamalt, ilma vanemate pideva sekkumiseta;
- seab ranged piirid turvalisust puudutavates küsimustes;
- teadvustab, et ei ütlemine on lapse iseseisvumise ja iseteadvuse algus;
- annab lapsele võimaluse teha valikuid mõne sobiva lahenduse vahel, et soodustada koostööd;
- valib hoolega, millistes olukordades ütleb lapsele ei (näiteks turvalisust puudutavad olukorrad) ning ütleb jah võimalikult sageli, et vältida ebavajalikku võimuvõitlust.
- toetab lapse emotsionaalset ja kognitiivset arengut:
- lubab lapsel asju „omada“ ega oota, et ta neid teistega jagaks. Laps peab kogema piisavalt omamise tunnet, et õppida jagama;
- lubab lapsel kogeda nii positiivseid kui negatiivseid tundeid;
- õpetab last tegema vahet tunnetel ja käitumisel – aitab lapsel ära tunda ja väljendada oma tundeid sobilikul viisil, seades ühtlasi piiri ebasobivale käitumisele;
- julgustab last tegema asju, milleks ta on suuteline (samal ajal turvalisust silmas pidades);
- loob lapsele võimalusi erinevate kogemuste saamiseks.
Kuidas last karistada, et ta oma pahateost aru saaks?
Olukord, kus vanemal tekib soov last karistada, on reeglina olukord, kus laps on hädas ning vajab mõistmist ja toetust. „Paha laps“ on tühi silt. Arusaamatused tekivad sellest, et lapsel on olukordadele oma eakohased lahendused, ta ei tea ega oska veel paljusid asju – just need on tihti tegelikud põhjused, miks juhtuvad asjad, mida vanem peab pahanduseks. Tihti on „pahanduse“ taga peidus lapse tarve maailma uurida: kuidas asjad lahti käivad, kuidas kukuvad, mis häält teevad jne.
Karistuse mõjul õpib laps vanemat kartma, kuid ta ei õpi paremaid lahendusi leidma. Samuti jääb läbi uurimata, milline vajadus oli peidus ühe või teise käitumise taga. Järjekindel lapse vajaduste eest seismine ja selle ettenäitamine, kuidas tohib teha, on turvaline viis lapse arengu toetamiseks. See rahustab suhet ja toetab lapse arengut.
Mida teha lapse kapriisidega?
Lapse sobimatu käitumine võib tõesti tunduda kapriisitsemisena, kuid ei ole seda. Paljud eluolukorrad on lapsele lihtsalt liialt keerukad, sest lapse vaimne võimekus on veel vähene. Kapriisina tunduv käitumine on lapse aju eakohane valik, nt jääb ta kinni tuttavasse lahendusse („Tahan just seda tassi!“) või hetkeemotsiooni („Ei taha riidesse panna!“).
Neil juhtudel võiks mõelda, mis on lapse vajadus ja sellest lähtuda. Tugevaid tundeid tekitavate olukordade juurde peaks kuuluma mõistmine ja püüe koostöö poole. Vanem peaks olukorra juhtimise enda peale võtma, sest kõikide emotsionaalsete olukordade lahendamise eest vastutab vanem/täiskasvanu.
Mida teha kange ja isepäise lapsega, kes ei tee koostööd?
Inimese temperament on bioloogiline ja seega kohe kaasas, kuid isiksus areneb tasapisi. Väljakujuneva isiksuse joontest saame rääkida alles 8–10-aastase lapse puhul. Väikelaps, keda vanemad nimetavad „kangekaelseks“, on tegelikult laps, kes ei tule lihtsalt oma tunnetega toime ja valib alateadlikult selle käitumise, mida ta oskab. Ta näitab oma tunnet millegi tegemise või tegemata jätmise kaudu, tundeaju võib n-ö kinni kiiluda ja laps ei suuda selles olukorras ise head lahendust leida.
Vanema ülesanne on pakkuda koostööd, mis algab kuulamisest ja mõistmisest. Keerukates olukordades on hea meeles pidada, et kõigepealt on vaja aidata lapsel rahuneda, alles siis saab rääkida lahendustest ja anda lapsele edasi oma arusaam juhtunust. Kui laps parajasti tunneb väga tugevaid tundeid, siis sel ajal vanema asjalik jutt lihtsalt ei jõua kohale. Ärev aju ei suuda uut infot vastu võtta. Seega: kõigepealt rahustus ja seejärel püüe koostöö poole.
Kas tunned selles kirjelduses ka oma kahe-kolmeaastase marakrati ära?
