Foto: Freepik
Karm tõde? Oma lapse peale karjudes ei jää sinust lapsele sugugi autoriteetne mulje. Karjuv lapsevanem on lapse silmis lihtsalt olukorra üle kontrolli kaotanud inimene.
Laste karistuseks või korrale kutsumiseks löömise komme on viimased poolsada aastat üha vähenenud. Kuid laste peale karjumine? Peaaegu kõik vanemad karjuvad vahetevahel. Isegi need vanemad, kes teavad, et karjumine ei toimi. Karjumine on ilmselt lapsevanemate seas enimlevinud rumalus, kirjutab The New York Times.
Kui palju kordi oled sa pärast oma laste peale karjumist mõelnud: oli see ikka hea idee? Uuringud on näidanud, et peredes, kus laste peale enam karjutakse, on lastel ka madalam enesehinnang ja rohkem depressiooni. Karjumine põhjustab lapses umbes sama reaktsiooni nagu füüsiline vägivald: ärevus, stress ja depressioon, millega kaasneb käitumisprobleemide suurenemine.
Karjuv lapsevanem ei jäta endast lapsele autoriteetset muljet. Lapse silmis on karjuv täiskasvanu lihtsalt kontrolli kaotanud. Ning lapse mulje on tõene - nii karjumine kui ka füüsiline vägivald viitavad sellele, et lapsevanem ei tea, mida muud teha, ta on segaduses ja abitu.
Karjumine pole alati vale. Karjumiseks on õige aeg, kui laps on tänaval auto ette jooksmas. Kuid igapäevane pane oma riided ära, ära kiusa koera, lõpeta oma venna löömine, mine magama... Nendes olukordades ei ole karjumine efektiivne strateegia, vaid oma tunnete kohatu väljaelamisviis. Karjumine aitab lapsevanemal tundeid endast välja saada ja lapsele näidata, kui kuri vanem on. Kuid karjumine ei aita lapse käitumist muuta või lapsel kasvada.
Mida siis karjumise asemel teha, kuidas laps kuulama panna?
Yale'i ülikooli psühholoogia ja lastepsühhiaatria professor Alan Kazdin soovitab tegutseda kolmes etapis:
1. Eeltöö - räägi lapsele varakult ette, mida, millal ja kuidas sa tahad, et ta teeks. Selle asemel, et lapse peale igal õhtul karjuda, et ta oma jalanõud esikusse lohakile jättis, palu teda juba hommikul enne kodust lahkumist, kas ta saaks koju tulles oma jalanõud ära panna.
2. Käitumise kujundamine. Koju jõudes ole kindel, et paned ka oma enda kingad korralikult ära.
3. Kiitus! Kui laps panebki jalanõud seekord ise ära, siis täna ja kallista teda. Viimane on tähtis osa dr Kazdini soovitatavast meetodist - kiitus peab olema nii verbaalselt selge (kasvõi plaksuta ja kilka) kui ka füüsilist puudutust hõlmav. See loob lapse ajus antud käitumismuudatusega positiivseid seoseid.
Kas Sina püüad oma laste peale karjumist vältida? Kuidas see õnnestub?
