Lapse arenguetapid: 0-1,5-aastane

Kuigi iga laps areneb oma tempos, saame eristada sarnaseid etappe kõikide laste arengus. Igas arenguetapis õpib laps uusi oskusi ja lahendab järjest keerukamaid ülesandeid. Tervise Arengu Instituudi veebileht tarkvanem.ee kirjeldab neid etappe.

0–1,5-aastane laps sõltub oma vajaduste rahuldamisel täiskasvanust. Ta ei näe ennast oma vanematest eraldiseisva inimesena. Lapse arvamus iseendast kujuneb läbi selle, kuidas temasse suhtub tema eest hoolitsev inimene.

Selles vanuses laps õpib:

• usaldama oma keskkonda
• uskuma, et tema vajadused on olulised
• tundma, et teda armastatakse ja et ta väärib hoolitsust
• looma sidet tema eest hoolitseva inimesega
• avastama maailma

Vanem saab toetada lapse arengut, kui:

• pakub lapsele rahulikku ja järjepidevat hoolitsust;
• täidab nii palju kui võimalik lapse vajadusi – teab, et on oluline oma last süles hoida ja kallistada, kui laps nutab. Tasub meeles hoida, et selles vanuses last pole võimalik ära hellitada;
• loob ja hoiab rutiini ning rituaale (magamaminekul, vannitamisel, söömisel), et laps tunneks end turvaliselt;
• räägib oma lapsega, isegi kui laps ei saa aru vanema sõnade tähendusest. Laps mõistab vanema tähelepanu, soojust ja armastust;
• loob lapsele turvalise keskkonna, kus laps saab maailma uurida.

Kas peab olema rutiin ja miks?

Lapse areng ei kulge ühtlaselt, selles on ka keerukusi, tagasilööke, arenguhüppeid, segadusi, ärevust jms. Kindlate inimeste olemasolu ja pidev kättesaadavus ning kindel päevastruktuur ja järjepidevad tegevus- ja käitumisjärgnevused on rahustavad ja annavad suure osa turvatundest, mida laps hädasti vajab. Iga muutus on psüühiline pinge, lapse õrna närvisüsteemi peab kaitsma liigse pinge eest. Kindlad rutiinid stabiliseerivad psüühikat, kuna korduvus ja sarnasus loob rahustavaid arusaamu maailma toimimise kohta. Last ümbritsevad rutiinid nii keskkonnas kui ka suhtlemises võimaldavad rahumeelset arengut ning annavad lapsele kindlustunde. Sellele varasele kogemusele toetudes hakkab laps looma ka isiklikke struktuure oma hilisemas elus.

Mida teha, kui laps lööb ja hammustab?

Väikelapse sõnumid oma sisemisest olukorrast ja vajadustest on peamiselt kehalised – tal lihtsalt pole veel sõnu (või on alles mõned sõnad), tema võime iseennast mõista on vähene. Sellest, kas lapse vajadused on kaetud või ei, saamegi teada lapse käitumise kaudu. Katmata vajadus või soov tekitab kehas ebamugavustunde, selle ajel laps reageeribki. Väikelaps on impulsiivne, seetõttu võib hammustamine või löömine toimuda välkkiirelt. Negatiivse sildistamise asemel („Paha laps!“) tuleks alati peegeldada tundeid („Sa tahtsid…“, „Sulle ei meeldinud, et…“, „Sa said pahaseks, sest…“) ja näidata, kuidas võib ning mis on lahendus („Teeme nii…“). Kindlasti tuleb jälgida, et lapse vajadus läheduse, rahustuse, une, toidu, liikumise, katsetamise, põnevuse jms järele oleks kaetud.

Mida teha jonnihoogudega?

Kui saaksime jonnihoo ajal lapse ajusse vaadata, siis näeksime, et tema väike aju on ülekuumenenud ja suures segaduses. Kinnijäämine oma tahtesse („Mina tahan!“, „Ei taha!“) annab talle justkui pidepunkti, kust kinni hoida. Jonniv laps on nuttev ja hädas laps, kes otsib abi ja maandab nuttes oma pinget. Riidlemine, ignoreerimine või nõue rahuneda ei aita last. Aitab nutta laskmine, nutu soodustamine ja aktsepteerimine. Hüsteeriliselt nutvale lapsele annab rahu tagasi pikem süleshoimine. Viimast tuleks teha õrnalt ja kindlalt, laps peab saama toetuda vanema rahule.

Mis põhjustab lapse tujukust?

Lapse meeleolude kiire vahelduvus on loomulik. Kindlasti on vaja püüda mõista ja lubada kõiki tundeid: pahameelt, ärritatust, ülekeevat rõõmu, ärevust, kurbust, lustakust… Tähtis on, et lapsel tekiks arusaam, et ta võib välja näidata kõiki oma tundeid. See on lapsele ühtlasi märk sellest, et ta on armastatud just sellisena, nagu ta parajasti on. Iga tunne on justnagu teeviit, olgu siis katmata või juba kaetud vajaduse kohta.

Lapse psühholoogilised ja füüsilised vajadused peavad olema rahuldatud. Tujude kiire vahelduvus võib olla põhjustatud mitte vaid vanema vähesest tähelepanust, seda võivad põhjustada ka nt liiga palju keelde, muutlikud reeglid ja piirid, hammaste tulek vm oluline arenguline muutus, valuline seedimine, tühi kõht, unevõlg, liiga palju või liiga vähe ärgitavat stiimulit keskkonnas, vanema enda tujukus jms.

Miks ta minu keeluga ei arvesta?

Aastane laps ei ole veel võimeline reegleid mõistma ja keelde meeles pidama. Ruum lapse ümber on vaja kohandada nii, et tal oleks võimalik seal ohutult liikuda ning ümbrust ja asju uurida, ilma et teda alatasa keeldudega katkestataks. „Ära (… võta, … tee, … mine)!“ kõlab enamasti kurjalt ja tekitab lapsele liigset stressi. Lapsele tuleb tagasisidet anda viisil, mis ei jäta lapsele tunnet, et temaga on midagi valesti. Asju uurides, närides, katsudes ta lihtsalt seisab oma arengu eest. STOPP on lapse peatamiseks parem sõna kui kuri EI. „Ei tohi teha“ asemel saab öelda „Teeme nii…“ Väikelapse liikumissuunda saab muuta teda sülle võttes, talle asendustegevust pakkudes. Vaba liikumine ja uurimine peavad lapsele olema võimaldatud lapsele turvalisel moel.