Uue pereliikme sünd on väga suur elumuutus kõigi pereliikmete, ka suuremate laste jaoks. See võib tekitada lapses tugevaid tundeid, mida ta ei oska veel sõnadesse panna, ja lapse käitumine võib täielikult muutuda. Mida siis teha, kuidas oma last aidata?
Tarkvanem.ee spetsialistide poole pöördus lapsevanem, kes kirjutab, et tema kuueaastane laps muutus uue beebi ootuse ajal täielikult. Laps ei keskendu enam, hüppab, sügab, tirib, naerab selle üle kui teda keelatakse, segab ja lõhub kaaslaste mänge, karjub ja röögib, tekkinud on ka uued ja ootamatud hirmud. Nõutud on nii õpetajad kui vanemad.
Väikest venda armastab laps samas väga - musitab ja silitab vahest ülearugi.
"Mis see on, miks see on, mis toimub minu pojaga, kes enne oli nii armas ja koostööaldis? Kuidas saan mina aidata ja toetada last, kes ilmselgelt on katki ja karjub appi?" küsib murelik ema.
Nõu annab tarkvanem.ee portaalis Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ psühholoog ja pereterapeut Teele Reiljan:
Kirjeldate oma 6-aastase poja muutunud käitumist. Suvel on tõepoolest leidnud aset tema elus suur muutus – tema ellu on lisandunud uus inimene, mis on tema harjumuspärase maailma pisut segi paisanud. Selline muutus, ka positiivne, võib lapses ärevust tekitada. Tema käitumise kirjeldus viitab sellele, et ta on rahutu ja tema aju on valmis pidevalt kujuteldavale ohule reageerima – keskendumisraskused, püsimatus, agressiivsus jmt. Sellised üleminekuperioodid võivad keerulised olla. Lisaks eelkool – see on ka uus kogemus.
Lapsed reageerivad elumuutustele erinevalt, agressiivsus on üks loomulik kaitsereaktsioon emotsionaalsele segadusele. Kogu lapse arengulugu on keeruline, lisaks on 6-aastase lapse väljakutse suur – ta ei ole enam väike, aga ei ole veel ka suur, see võib tekitada segadust ja trotsi, vastuhakku vanematele, uute sõnade ja mõjujõu katsetamist. Lapsevanemana saate talle järjepidevalt teada anda, mis teie meelest sobib ja mis mitte ning anda talle ka teada, kuidas oleks parem selles olukorras käituda.
Laps võib uue pereliikme lisandumisel kogeda väga paljusid erinevaid tundeid, sh ka hüljatust ja ebakindlust. Saate tema turvatunnet suurendada oma läheduse pakkumisega ja tema positiivsete külgede rõhutamisega. Laps, kes käitub tihti „halvasti“, saab palju negatiivset tagasisidet nii lasteaias, koolis kui kodus, see on arusaadav. See omakorda kinnistab lapse frustratsiooni. Püüdke tal aidata positiivsemat minapilti taas üles ehitada.
Hirmud, mida kirjeldate, on täiesti normaalsed arengulised hirmud ja on osa närvisüsteemi arengust. Mõni arengufaas ongi ärevam ja keerulisem. Nii pedagoogid kui teie ise – püüdke rahulikuks jääda, teie enda ärevus mõjub ka lapsele.
Ärge enda suhtes ka karm olge – arusaadav, et ärritute, ka teie olete lihtsalt inimene, oma emotsioonide, murede ja ärevusega.
Andke endale ja lapsele rahulikult aega selle faasiga kohaneda, see muutub. Püüdke mitte kinnistada n-ö paha lapse kuvandit, sellest võib saada lapse uus identiteet. Inimestega on nii, et kui positiivset minapilti on mingil põhjusel keeruline luua, siis kõlbab ka negatiivne, sest ilma identiteedita on võimatu elada.
Kuidas reageeris Sinu esimene laps teise lapse sünnile? Või oled ka Sina kokku puutunud koolieeliku või esimese klassi lapse käitumise ebameeldiva muutumisega - justkui oleks teismeiga juba käes?
