Sünnitusvalu - mis tunne see on?

Sünnitusvalu - mis tunne see on?

25. May 2017, 23:16 Emmede Klubi Emmede Klubi

Emmede Klubi küsis oma lugejailt: mis tunne on sünnitusvalu? Ka meie küsitlus tõestas, et naised tunnevad sünnitusvalu äärmiselt erineva tugevusega aistinguna, mis ei olene sugugi ainult naise valulävest. Teeme ligi 200 naise vastustest ülevaate!

Enamus küsimusele vastanud emasid kirjeldas emakakaela avanemist küll väga vastiku ja valusa, kuid siiski talutavana. Näiteks kirjutati, et sünnitusvalu on nagu intensiivne valulik surve alaseljale ja -kõhule, nagu päevade valu, aga tugevam. Jalust võtab nõrgaks küll, aga hullu pole midagi. Paras katsumus. Tahaks mööda seina üles ronida, aga päris karjuma ei aja. Paljud naised kirjeldasid sünnitust sõnadega valus, vastik, ebameeldiv, kuid lisades nende omaduste lõppu - aga siiski talutav. Kümne palli süsteemis anti selles grupis sünnitusvalule hindeks viis ja seitse. Paljud emad mainisid ära, et ei tundnud vajadust valuvaigisteid kasutada. Kuigi väga valus, peeti sünnitusest siiski valusamaks hambavalu, migreeni, kõrvavalu, vahel ka sünnitusjärgseid õmbluseid.

Põrgupiinadest täiesti valutuni

Suuruselt teise rühma jaotaksime need emad, kelle jaoks sünnitusvalu on olnud elu raskeim valukogemus. Nad kirjeldavad sünnitusvalu sõnadega julm, kohutav, põrgu, õudne, räige, agoonia, metsik, košmaar, õudseim õudukas. Valu on nii suur, et ei suuda püsti tõusta või püsida, suudad vaid roomata, ei suuda silmi avada. Valu võtab pisarad silma, paneb surma kartma või paluma, täiest kõrist röökima, põgeneda või lapsesaamise otsust tagasi võtta soovima. Tunne on selline, nagu löödaks nuga või kirves kõhtu või vaagnasse, üritataks selga murda, oleks veoauto alla jäänud, üritaks iseenda jäset ära lõigata. Üks naine kirjeldas tuhu kui nii tugevalt krampi tõmmanud lihast, justkui tahaks see sinu sees lõhkeda. Sellist piina ei sooviks ka vaenlasele. Kümne palli süsteemis kümme. Üks naine kirjutas, et krabas suurest valust arsti tagumikku. Mõni oksendas valust, teine tahtis aknast alla hüpata.

Kolmas ja kõige väiksem, kuid siiski üllatavalt suur oli nende naiste grupp, kes ei kirjeldagi sünnitust valusana. Mõned naised tundsid tuhusid vaid ebameeldiva surve või raskustundena vaagnale või seljale. Üksikud ei tundnud sedagi. Emmede Klubi küsimusele vastanud ligi 200 naisest, kellest enamus oli sünnitanud mitmeid kordi, kirjeldati sisuliselt valutut sünnituskogemust 13 korda.

Mis tunne on presside ajal? Kaks ema võrdlesid lapse väljutamist püüdega tugeva põiepõletiku ajal pissida - sarnane kipitav-kõrvetav tunne. Paljud naised kirjeldasid pressimist kui kakal käimist, eriti kõhukinnisuse ajal. Mõnede naiste jaoks on tuhud vähem valusad ja pressid väga valusad, teiste jaoks vastupidi tuhud piinavad ja pressid kerged.

Paljud naised nentisid, et valu tundus väga hull sünnituse ajal, ei tundunud enam nii hull pärast sünnitust ning läks aja möödudes täielikult meelest. "Ma isegi ei mäleta enam, kas oli nii valus või mitte, ju siis mitte?" kirjutas üks ema. Ka need emad, kes kirjeldasid sünnitust elu õudseima kogemusena, lõpetasid oma kommentaari tihtilugu sõnadega, et teeksid selle kõik suisa hea meelega uuesti läbi - auhind on lihtsalt vaeva väärt! Vaid viis ema kirjutas, et ei soovi raske sünnituskogemuse tõttu praeguse seisuga enam lapsi ilmale tuua.

Vahvalt võttis sünnituse kokku ema, kes kirjutas: alguses on selline tunne, et homme hakkavad päevad. Järgmiseks, et keegi pussitab noaga selga. Kolmandaks - et kõht on kinni!

Mis leevendab sünnitusvalu?

Et sünnitusvalu aistingu tugevus oleneb enamatest teguritest kui naise tavapärane valulävi, illustreerib hästi see, et paljud emad on kogenud kardinaalselt erinevaid sünnitusi. Mitmed naised kirjutasid, et üks nende sünnitustest on olnud suhteliselt kerge või suisa valutu, teine aga väljakannatamatult piinarikas.

Kõige enam aitas vastanud naiste hinnangul valu leevendada soe dušš, vann, massaaž, häälitsemine, teadlik hingamine, tuhude vaheaegadel puhkamine-lõdvestumine. Mõnda aitas pallil vetrumine või kotil lebotamine, kõnniraam mida pigistada. Mõnda aitas teadmine, et valu saab peatselt otsa (versus nt hambavalu, mille lõpp ei paista). Teist aga ettekujutamine, kuidas beebi iga valuhooga lähemale liigub. Üks ema kirjutas: "Mind aitas mõtlemine, et sünnitusel ei ole valusid, vaid on tuhud. Ma võtan vastu iga tuhu rõõmuga, sest see viib mind lähemale kohtumisele oma lapsega. See mõte andis sünnitusel nii palju juurde ja aitas tuhud üle elada. Samuti aitas teadmine, et kui sünnitusel tekib mõte, et nüüd küll enam ei jõua, siis see tähendab, et juba varsti tulevad pressid peale." Ühte naist aitas mehega sünnitustoas tantsimine! Nii epiduraalanalgeesia kui ka naerugaas toimisid mõnedel naistel, kuid ei toiminud teistel. Väga paljud naised mainisid ära, et neile oli suurim abi elukaaslase toest - silma vaatamine, käest hoidmine, jutuga mõtete mujale viimine, tuju üleval hoidmine, lihtsalt kohal ja sünnitaja jaoks olemas olemine. Mõned naised nentisid ka, et valu ei leevendanud miski.

Valu süvendajaks peeti aga hirmu valu või sünnitustegevuse ees, vale hingamist, keha krampis hoidmist, magamatust.