Ma olen vist küll ainuke inimene, kes ei pea aastavahetust mitte millekski. Kui ei oleks kõiki maailma teisi inimesi, kes kogunevad aasta viimase päeva südaööl õue, et üheskoos raha tuulde lennutada, veedaksin ma selle päeva nii nagu iga eelnevagi. Ilutulestik on minu meelest üks täiesti tulutu, kasutu, mõttetu asi, nii aastavahetusel kui muidu. Ok, võib-olla ühe paugu vaataksingi ära ja lööksin oma klaasikese kokku, aga kümme-kakskümmend minutit? Ei, aitäh. Paraku ei õnnestu mul mitte kuidagi vältida selle päeva erilisusest, kuna ma ei ela paksu metsa sees. Kuigi tahaks.
Aga see selleks. Viimastel aastatel on kujunenud 31. detsembrist niikuinii pigem sünnipäevapidustuste päev. Mu parima sõbranna mees ja mehe vend tähistavad just sel päeval enda siia ilma saabumist. Mõlemad nad on hiiglama vahvad inimesed ja suisa väga hea meelega külastan nende kodusid, söön nende toitu ja kingin neile midagi.
Sel aastal on meil aga perekonnas juures uus liige – Annu. Kogu meie maailm ja tegemised liiguvad ikka tema taktis. Või siis mitte. Kohe kõigest lähemalt. Hommik algas kenasti. Isegi väga kenasti. Annu ärkas hommikul alles kell üheksa ja öösel magas neli tundi, sõi, magas veel neli tundi, sõi ja magas veel kolm tundi. No superluks värk. Nii võib isegi välja puhata end ju. Lõunaunne jäi piiga juba 10.45 ja magas kenasti kaks tundi ära. Väga ilus. Lausa suurepärane! Ka oma lõunasöögi sõi kenasti ja tundus, et tujul pole ka viga. Suisa 45 minutit saime mängida ja seletada, enne kui autosse pidime ronima.
Sõitsime linna auto inimestest pungil. Mina ja Annu kõrvuti. Mõtlesin juba enne sõidu algust, et nii kui Annu silma kinni paneb, teen sama. Siis selgus aga, et Annul olid hoopis teised plaanid. Ei mingit magamist. Algul oli kena ja rahulik vähemalt, aga umbes poolel teel Tallinna läks jorisemine lahti. Tallinna vahel sõites saime juba korralikku kisakoori kuulda. Kõige põnevam osa kogu loo juures on aga see, et mul hakkas paha. Ma oleks üks nendest õnnetutest, kes ei saa näiteks sõidu ajal raamatut lugeda, sest see ajab iiveldama. Kuskilt lugesin, et see on seotud pilgu keskendumise pingutuse ja sõiduvahendi rappumisega. Või midagi sellist. Et minu see tasakaalu organ on veits nõrgem kui mõnel teisel. Igatahes, see terve tee Annu vahtimine tekitas täpselt sama efekti ilmselt, sest kui me Luigel olime, siis tundsin, kuidas veri mu näost on välja valgunud ja hakkas paha, oi, kui paha.
Suisa niivõrd paha, et kui me olime juba Nõmme tee viimase, Kristiine keskuse poolse bussipeatuse juures, lasin end autost maha lasta. Sest ma tõesti mõtlesin, et muidu ma ropsin kohe kõik kohad täis. Ja jalutasin Kristiine keskuse parklasse, kuhu autogi suundus. Tõmbasin kopsud korralikult värsket õhku täis ja sain eluvaimu endasse tagasi. Sel ajal, kui teised poodlesid, vahtisime meie Annuga parklas voorivaid autosid.
Kogu tee Kristiine keskuse parklast Õismäele Annu röökis, kuni hakkas kõõksuma ja seejärel padamtamtaa! Jäi magama! Täpselt sel hetkel, mil jõudsime Reigo venna maja ette. Enam ei olnud mõtet proovida teda liigutada ja nii me istusime Reigoga külmas autos kuniks Annu oma une ära tegi (Annule panin oma suure, paksu, sooja salli katteks peale). Sel hetkel oleks küll tahtnud, et keegi pilti teeks. See lapsevanema elu on teinekord ikka nii glamuurne. Ennast ja oma lollust ei jõudnud ka lihtsalt ära kiruda. Ega ei oleks ju võinud lihtsalt kodus olla?! Ei, ikka peab igale poole ronima, kuigi tead, et see väsitab nii sind kui Annut. Oleks siis mingi suvaline päev, aga ei, pidime ju suisa südaööni ärkvel passima!
Edasi läks õnneks siiski ülesmäge. Reigo venna juures olime juba puhanud Annuga, kes seletas, mängis ja naeratas nagu ikka. Tagasiteel plika magas kenasti ja minu ema juures, kus me veetsime aasta viimase öö, kulges kõik tuttavat rada pidi. Vahetult enne südaööd Annu ärkas ja üheskoos saime uut aastat ka tervitada, sest paugutamine ei lasknud uuesti uinuda.
Mul oli isegi natuke hea meel, et ta ärkvel oli, sest minu hinge oli pugenud mingisugune veider igatsus. See puges sinna sel hetkel, paar päeva varem, kui ma vahetasin Annu vankril magamiskookoni käruosa vastu. Siis tabas mind ootamatult see teadmine, et Annu ei vajagi enam seda kookonit. Ta ei ole enam nii pisi-pisi. Nii me siis istusime natuke, Annu mu süles ja Reigo mu kõrval.
Hiljem, kui olin Annu jälle voodisse pannud, kaisutasime Reigoga ka kahekesi ja siis ma lasin pisaratel lihtsalt tulla. Nutsin sellepärast, et kui Annu sündis, oli see niivõrd suur elumuutus, et ma ei suutnud nautida seda aega, kui ta oli veel hästi väike. Kui ta vaevu end veel liigutas. Lihtsalt tudus, sõi ja nuttis. Mäletan, kuidas mõtlesin siis, et see aeg võiks juba läbi olla. Nüüd oskan seda aega igatseda. Oli küll raske, aga see aeg, mil ta on nii pisi-pisi, on nii lühike. Paraku saab sellest (vähemalt esimese lapse puhul) aru liiga hilja. Ma eeldan, et ka teistel esmasünnitajatel on alguses raske. Ilmselt enamikel on.
Nii see paganama aasta viimane päev ikka kipub minema. Teed mõttes mingeid kokkuvõtteid, vaatad tagasi ja kahetsed või ei kahetse, ükskõik, enam midagi teha ei saa, selle aastaga on kõik. Uusaastalubadusi ma kunagi teinud ei ole, küll aga olen rakettide saatel soovinud ja nii mõnigi soov on täide ka läinud. Mitte küll nüüd taevaliku abi tõttu, vaid ma olen siiralt ikka seda usku, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja (nagu kuulsad laulusõnadki ütlevad). Sel aastal ma ei soovinud midagi. Ei osanud. Ei tulnud midagi pähe…
Soovin teile kõigile suurepärast uut aastat! Et kõik teie soovid täituksid! Kuidas teie oma aasta viimase päeva-õhtu-öö veetsite?
