Puhkus ja pussitamine

Minu elu on nüüd viimane nädal kulgenud puhkuse võtme all. Ei mingit kontoris istumist enam mulle! Selle üle on mul tõesti hea meel. Ikka üldse ei tahaks praegu enam päevläbi ainult arvutiekraani vahtida. Eks selle viimase pärast ei ole ma ka absoluutselt viitsinud mõelda siia kirjutamise peale. Ega mul midagi põrutavat kirjutada ei ole ka, ainult tavaline igapäeva elu on käimas.

Kui ma veel tööl käies mõtlesin, et oi, kus mul hakkab kohe järgmisel päeval igav, siis ega ma palju mööda ei pannudki. Üldiselt aega on päris palju ja võiks teha oi, kui palju! Aga… Ma ei viitsi! Üsna usinasti olen laiselnud. Lihtsalt lebotan, aeg-ajalt jalutan poodi või hkm, kontorist läbi (mitte töö, aga seltskonna pärast), käin ema juures või koristan ühe toa nurga ära. Aga see ongi ju puhkus! Nii mõnus on mitte midagi teha, misest et vahepeal päris igav seejuures on..

Kõhubeebi jaoks on kõik põhimõtteliselt valmis. Möödunud nädalavahetusel sain tädipojalt veel turvahälli ka, nii et nüüd oleme valmis ka titat haiglast koju sõidutama. Kuigi ma palavalt palvetan, et seda nii pea tegema ei pea. Just nii, endiselt ei ole mul selliseid tundeid, et oh, võiks ometi see laps juba sündida. Tunnen end päris hästi ja kergelt. Kui on raske, siis ainult õhtuti, eriti pärast pikka ja tegusat päeva, aga neid viimaseid mul enam just sageli ei teki.

Naljakas on isegi natuke peeglisse vaadata. Kui ei vaata, siis ei saaks nagu arugi, et niivõrd suur juba olen. Ja siis kui jälle vilksamisi peeglisse satun vaatama, ei tunneks ma justkui seda inimest ära, kes mulle sealt vastu vaatab. See ei saa ju mina olla, mina ei ole nii suur! Ja nii ma kortsutan segadusest kulmu, kui üritan jälle mingit möödunud suvel väga hästi istuvat dressikat selga tõmmata ja lukk ei taha eest kinni minna…

Uusi sümptomeid on ka juurde tekkinud. Nüüd ma sügelen. Ikka ja jälle unustan end oma kõhtu kratsima. Ja nüüd on mul vastikud pussitavad tutivalud, mis peaksid minu info järgi olema sellest, et laps surub end vaikselt allapoole ja vastu minu närve, mis tekitavad sellise tunde nagu pussitaks keegi mind tutti. Kunagi lugesin ühe raseda blogist, kuidas ta sarnaseid valusid raseduse lõpu poole tundis, nii et erakorralisse ei ole tõtanud ega ämmaemandale helistanud. Küllap on selliseid valusid ka teistel meist juba? Või mäletab keegi midagi sellist varasemast ajast?

Igatahes ei koge ma neid pidevalt, vaid kokku olen tundnud neid umbes kahel-kolmel korral ja siis niimoodi mõni pussitamine päeva jooksul. Nii et suuri vaegusi seetõttu ei ole pidanud tundma, kuigi tänaval on veidike imelik liikuda samal ajal. Need valud on teravad ja ootamatud ning tekitavad tungi karjatada või ägiseda..

Mulle need valud isegi natuke meeldivad, kuna on justkui meenutuseks, et varsti on õige aeg! Sest siiani ma neid emaka toonuseid praktiliselt üldse tundnud ei ole. Päris ammu juba sai lugeda, et nüüd võib toonuseid esineda ja see on normaalne, aga mina nagu sellist asja ei mäleta. Ilmselt nad esinevad, kuna saan aru, et see on osa loomulikust ettevalmistusprotsessist, aga mulle nad ei valmista lihtsalt ebamugavustunnet ega valu. See on aga natuke murettekitav, kuna perekooli loengus arst mainis, et on väike protsent ka naisi, kes ei tunne ka tuhkusid üldse ehk ei taju sünnitamistegevuse algust. Ja no sellel on juba ilmselged ohud… Nii et tervitan igasugu tutipiirkonna valusid (loomulikult loomulikke), sest need käivad kogu selle protsessi juurde:)