Lugu on küll kirjutatud paar kuud peale poisi sündi ja ma ei hakka midagi muutma -jäävad toonased emotsioonid. Võib-olla ongi ehedam:
Vaatan sind siin kõrval magamas - meie väike ime. Tundub nii uskumatu - kaks väikest rakku otsustasid millalgi märtsikuus sind kasvatama hakata - otsustasid, millised silmad, millised kõrvad, millised.... ja isegi milline iseloom sul tuleb. Ma ikka täiesti ei suuda hoomata seda, kuidas lihtsalt kuidagi saab alguse selline pisike tegelane, kes mul siin kõrval hingab ja liigutab ja mõtleb ja vaatleb seda enda jaoks uut maailma - see on ikka meie pisike suur ime.
Mul tuleb meelde, kuidas me heldinult vaatasime su esimest pilti, kus sa ainult täpike olid, meie pisike hernes. Jälgisime raamatutest iga nädal, milline krevett või pisike tulnukas sa nüüd käesoleval nädalal oled , kuidas me niiskete silmadega(vähemalt minul küll olid) kuulsime su südant esimest korda löömas ja kuidas esimest korda nägime sind oma imepisikesi käsi-jalgu liigutamas.. Alles sa olid paari sentimeetrine veidi abstraktne nähtus mu kõhus. Hästi kallis olid juba siis, aga päris päriselt ei suutnud ikka ette kujutada kuidas meil beebi on, päris enda kallis poja.
Ja siin sa nüüd siis oled ... poleks uskunudki, et nii palju saab kedagi armastada. Ma ükspäev ütlesin su issile, et ma armastan teid nii väga, et mul on hirm. Hirm just selle ees, et ma armastan teid nii väga ja mis siis saaks kui teid ükspäev ei oleks, või midagi juhtuks. Ma esimesel öösel haiglas ei julenud silmatäitki magada - valvasin öö otsa sinu und ja kontrollisin aegajalt kas sa ikka hingad.
Tundub nii imelik mõelda, et sind kunagi ei olnudki. mis moodi lihtsalt ei olnudki? Selline tunne on nagu ma oleks eluaeg sinuga koos olnud juba.
Emme ootas sind juba ammu. Mõtles, et näeb sind juba äkki novembris. Kõht ja selg andsid aegajalt tunda ka, et midagi toimub. Toimuski - väääga aeglane ettevalmistus.
Läksid siis päevad ja nädalad, esimene tähtaeg 29.novembril läks rahulikult mööda. Emme salamisi lootis, et äkki tuled 1.detsembril - nagu päkapikud oleks toonud, aga ei, see kuupäev sulle ka ei sobinud - tahtsid ju veel emme soojas ja turvalises kõhus olla. Kui ka viimane tähtaeg 5.detsembril mööda läks, muutus emme juba päris kärsituks - tundus, et kõik maailma teised rasedad saavad oma tibud enne kätte, kui sina tahad välja tulla. Arstitädi viimased kolm nädalat arvas, et järgmine kord me enam ei näe, aga järgmisel ja veel järgmisel ja järgmsel nädalal olime kolmapäeva hommikul dr. Nääbi ukse taga nagu viis kopikat.
Viimasel kolmapäeval vaatas arst emmel avatust - 1 cm. No vähemalt mingigi tulemus nende kuu aega kestnud ettevalmistavate valude peale. Meile kirjutati pühapäevaks, 14.detsembriks esilekutsumise saatekiri. Lootsime küll, et äkki otsustad ikka enne tulla. Paljud lapsed pidid saatekirja peale ära ehmatama ja ruttu välja tahtma...aga sulle ei meeldinud nende "enamuse" hulka vist kuuluda.
Niisis mina jõudsingi esilekutsumisele. Eelmine õhtu läksime sinu issiga veel tuttavatele külla, et mitte kodus küüsi närida. Tulime poole öö peal koju aga ma suutsin ikka pabistada ja sain ainult mõned tunnid magada, enne kui teele asusime - kott ja lapseasjad autosse ja Pirita selverist läbi ( issile ka süüa kaasa, et ta näljast sünnitusel maha ei minestaks ) ja Keskhaiglasse.
Kõigepealt pandi meid sünnituseelsesse osakonda. Poole kahe ajal pääsesin lõpuks arsti vastuvõtule ( olime umbes kella kümnest hommikul juba haiglas) ja avatust oli 2 cm - seega sai veed lahti teha. Uhhh! Arst tuli oma hiigel-haaknõelaga ja varsti hakkas jalgevahel soe tunne - nagu oleks püksi teinud. Sel hetkel mõtlesin, et noniii, nüüd see hakkab, enam tagasiteed ei ole, lootekotti enam ära ka ei saa lappida, et asja edasi lükata ja mis kõige tähtsam - kohe-kohe kohtume sinuga - me olime seda ju nii kaua juba oodanud.
Päris tükk aega surkis seal veel, et lootekestasid ka katki teha, mis oli üsna vastik, sellised jäledad krõpsud käisid aegajalt. Vete lahtitegemisest olid sinul neli kriimustust ka peale sündimist kukla peal. Silmad võttis korra märjaks ükspäev kui selle peale mõtlesin, et sina kõhus rahulikult mulistad ja kuskilt järsku miski tuleb teeb haiget.
Pärast vete lahti tegemist saadeti meid issiga sünnitusosakonda, kus ka vanniga palat õnneks vaba oli ja meid sinna pandi. Lubati paar tundi vaadata, kuidas sünnitegevusega lood on ja kui ei ole midagi, siis pannakse tilk peale. Kartsin seda tilka nagu tuld - olin kuskilt kuulnud ju, et sellega võivad hakata jubedad valud, millel vahesid polegi. Igatahes üritasin siis tunda terve selle aja, äkki hakkab midagi toimuma ja midagi nagu seljas tuikas, aga see oli samasugune tunne nagu libakate ajal. Asi lõppes sellega, et kella viie ajal pandi mulle tilk...istusin ja värisesin siis seal ootuses, et millal ma nüüd surema hakkan, aga midagi sellist ei juhtunudki - hakkasin valutama küll, mees kirjutas valusid aga üles koguaeg. 5-minutiliste vahedega olid...ise ootasin terve aeg, et hähh, valus on küll, aga surmavalt valus ju pole, kindlasti lähevad veel hullemaks ja ootasin siis asja karmistumist. Varsti olid 4 minutiga valude vahed, siis 3 ja 2....oli valus jah,aga ma ikka ei uskunud, et need veel mingid õiged valud on - mõtlesin isegi, et äkki need on ikka libakad ( viimased käisid mind üle kuu aja enne sünnitust mõnitamas), sest sünnitusvalud pidid ju väga valusad olema, aga siiani polnud ükski valu mind veel jubedalt maha murdnud.
Mäletan, et valutasin vasaku külje peal kõveras seal voodi jalutsis nagu koer. Iga kord kui ämmakas käis, oli mul valude vahe ja siis oli üsna hea olla ja tegime mehega nalja. Ämmakas võis vaadata,et me oleme sinna nalja tegema tulnud. Küsis iga kord, kas valud ka on ja meie kinnitasime, et jaaa täitsa olemas, endal suu naerul.
Vetsus käimine oli ettevõtmine omaette...üritasin iga kord kiiresti käidud saada, aga ikka tulid kõige karmimad valud just potil kallale.
Irvitasin ennast seal ,kui mul tilgutid küljes olid, et vetsus käimine oli nagu vanadekodu ralli -suur öösärk seljas, tilguti ratastel käekõrval tötsa-tötsa vetsu ja tagasi.
Ahjaa, mu mehele meeldib siiani meenutada, kuidas ma ise valutades aegajalt kummardades arstide poolt maha pillutud prahti üles korjasin ja koristasin ning vetsus oma täiesti käest ära soengut natuke timmisin.
Kell pool 9 tuli uus vahetus mind vaatama. ämmakas oli tore ( Ülle Visnevski)...aga see arst...tuli rebis mu selili ja kukkus avatust näppima valu ajal. Kuigi mul oli jube valus aga tema lähenes kuidagi agressiivselt... Õnneks ma ei mäleta, et teda enam pärast seda näinud oleks... Katsus seda avatust siis ja ütles, et noh loomulikult ongi siin ikka 2 cm - nagu ta oleks juba ette teadnud, et nii peakski olema...Mul pidi süda kokku kukkuma selle lause peale...Mitte just selles osas, et issand, ma nii kaua mõtetult valutanud, vaid just selles, et asjad ei sujunud kuidagi ja pabistasin lapse pärast - tahtsin ju ikka ise oma pojakese vapralt välja punnida.
Igatahes küsiti siis, kas ma epiduraaliga olen nõus, et äkki see nüüd aitab emakakaelal avaneda ja ma olin nõus -mida iganes, peaasi, et lapsel parem on.
Epiduraali tegemist veidi kartsin- et valu ajal ei suuda täiesti paigal olla ja midagi läheb valesti, aga kõik läks hästi nagu ikka. Meesarst, kes seda tegi, veel seletas terve aja ka, mida ta parasjagu teeb.
Valud, mis enne epiduraali olid juba täitsa arvestatavad, leevenesid vaikselt. Tipphetkel isegi peaaegu ei tundnudki valusid....aga need tulid tunni aja pärast tagasi. Tehti uus doos ja kui see ka ära vajuma hakkas, otsustas ämmakas 12 ajal avatust katsuda ( olin selleks ajaks juba tükk aega vetsus verist lima suures koguses paberile püüdnud ja neid sidemeid vahetanud ) Nii kui ta mulle seal pilgu heitis, ütles ta, et tundub, et siin läheb kohevarsti sünnitamiseks ( avatust oli katsudes siis 8 - 9 cm)
Te ei kujuta ette seda rõõmutunnet, mis mind siis valdas - ma saangi ise sünnitada ja asjad lähevad lõpuks nagu peavad !!! Ämmakas arvas, et tunnike veel ja siis läheb punnitamiseks ja siis kuni neli tundi veel presse ja tita käes...4 tundi? appi!
Nohh, nii palju siis vanni sünnitamisest - võib-olla siis järgmise lapsega jõuan sinna ka.
50 minuti pärast hakkasin vaikselt kakahäda tundma. Mõtlesin, et nonii, nüüd on see siis käes - poja kohe-kohe väljas ja eks näis KUI lõhki ma lähen. Ämmakas tuli ka kohale. Mingi hetk tuli häda juba suuremalt peale ja andsin pressidele järgi - ämmakalt oli ka luba olemas. Ma, vana lollakas, mõtlesin ju ,et last ei tohi ilma hapnikuta jätta, seega pean presside ajal ka koguaeg hingama - paar esimest pressi hingasin samal ajal sisse-välja ka, aga kui ämmakas käskis proovida ikka effektiivsemat meetodit - hinge kinni hoides ;) Sedasi läks asi juba paremini- nii oli ju palju lihtsam :D Umbes 45 minutit neid presse ja meie poja oligi käes... kell oli 1.44 öösel. Vahepeal oli kätte jõudnud 15.detsember.
Ma olin terved need 9 kuud arvanud, et kindlasti nutan suurest õnnest kui tibu näen, aga tegelikkuses tuli mul debiilne naeratus pähe ja kui tibu mulle anti, vaatasin teda ja korrutasin : meie kallis poja, meie kallis poja. Selline tumeroosa mehiselt karjuv poja.
Terve sünnituse ajal ma ei karjunud kordagi. Presside ajal tuli punnitamisega mingi jorin ka, aga see oli mingi ürgne värk vist. Kui ämmakas peale neljandat järjestikkust punnitamist ikka ja jälle utsitas, et nii-nii ükskord veel, ükskord veel, siis ma korra ütlesin talle, et oot, ma ei jõua ju nii mitu korda järjest ja paar korda vist seletasin talle ka, et nüüd on küll valus.
Varsti tuli platsenta ilusti järgi ja ma vajasin ka natukene parandamist...Emakakael oli veidi viga saanud ja seda parandati alguses mingite jubedate metallinstrumentide abil. Natuke tuli ka õmmelda - kibe-kibe ja tuimestus ise veel kibedam ...Igatahes, katki ma õnneks eriti polnud - ainult paar ilupistet...Milline ime - tüüp oli ju 4268 g ja 54 cm.
Pärast sünnitust oli mul 38.5 palavik ja esimene öö oli keeruline olla tänu sellele...aga dude oli noniiiiii armas - täitsa meie poja nägu. Imetlesin palavikus teda pea terve esimese öö seal palatis ( saime kohe viimase perepalati ka keskhaiglas see öö )
Järgmisel päevad tulid vastsed vanavanemad uut ilmakodanikku vaatama ja olid väga õnnelikud selle pisikese tegelinski üle.
Algul oli söömisega keeruline - hiljem tuli välja, et keelekida on vaja läbi lõigata, pärast mida saime asja jonksu jälle ja esimese kuuga kasvas poiss pea 2 kilo ( 1 kuu ja nelja päevasena oli 5950 g )
Esimesed kaks nädalat loksus meil öö ja päeva reziim paika ja pärast seda on meil päevaplaan suhteliselt paigas :
Magama jääb Laur kesköö paiku. Sööb 6.15 hommikul ( jah, enamus öödest just sellel kellaajal millegi pärast ! ) ja magab edasi. Kella 9 paiku hakkab tal voodis ähkimine-puhkimine ja puuksutamine ja söömiseks läheb natuke enne 10-t hommikul. Vahel magatakse edasi, vahel algab pärast seda päev. Päeval on und üsna vähe - natukese kaupa laseb dude isegi silmad looja, aga ainult korraks, sest ta on NII suur poiss juba, et tema küll päeval ei maga!
Nime saime pandud 31.detsember peale mitut nädalat vaidlemist ja vaagimist - nimi Laur aga meeldis mõlemale ja nüüd oleme väga rahul selle valikuga. Muidugi juba mõtlesime, et nonii, mis siis saab kui teine laps ka poiss peaks tulema. Me leppisime kokku, et järgmine laps on issilt päritud lokkidega väike tüdruk.
Me kõik teame, mis sellest sai... ehk siis kolmas...
Sünnitusest on möödas kõigest poolteist kuud ja juba ma vaatan vastsündinud Lauri pilte, imestades, kui väike ta oli. Tahan veel selliseid pisikesi..
Lapsed on ikka nii ägedad!
Aga lisaks tahan kõigile sünnitajatele soovitada hästi ruttu sünnituslugu ka kirja panna, sest kui ma poleks enamust sellest kohe kirja pannud, ei oleks enam pooltki nii selgelt asju mäletanud.
Greetel
