Käes oli päev, kui pidin minema IT-alasele eksamile, et saada kooli alates jaanuarist ja ma olin näinud selleks ka juba natuke vaeva- ma ei eita, et päevad peale esimest testi ei suutnud ma enam selles mahus keskenduda õppimisele, kuid ma püüdsin.
Kasupoeg oli haigestunud ning mina teadsin, et pean olema kell 9.30 ülikooli hoones eksamil. Mehele ütlesin,et tulgu töölt koju, et last vaadata kuni ma eksamil olen ning ta oligi tulemas...
Panin endale viisakamad riided selga ning sättisin enda materjalid kotti ning kogu kraami, mis ma olin ostnud justnimelt ülikooli jaoks. No ma olin juba täiesti valmis, kui hakkasin otsima oma harilikku pliiatsit- sellist vallatut rohelist, millel sai sees terasid vahetada ning otsas oli tal asjalik kusutukumm... (ma tean, et see ajab teid naerma) Mind ei ajanud naerma... otsisin viigipüksid jalas diivani alused ja kõik vahed läbi- ma olin hommikul varem ärganud, et vaadata üle kõik matemaatika valemid eksami tarvis.
Kõik olid olemas ja ainus mida ma ei leidnud oli see pliiats- see ajas mind otseses mõttes nutma ning kell oli saamas juba pool üheksa ning kuna siit Helsingi linna osast läheb keskusesse ikka 20 minutit ja sealt oma 20 minutit veel ülikooli, siis oli mul viimane aeg liikuma hakata- siis pidasin endaga nõu, et kui ma seda üles ei leia, siis ma ei lähegi ja kõik---- järelikult saatus ei taha, et ma kooli lähen ja nii oligi kell sai üheksa, mees astus uksest sisse, mina olin kuri kui kurat ja ütlesingi, et ei lähe, sest see on minu õnnepliiats... vihast olid tõesti pisarad silmas... ja siis kui kell hakkas 10 saama ning ma võtsin materjalid välja kotist ja leidsin ühe vihiku vahelt selle pliiatsi... ma enne nagu otsisin kõik vahed ja isegi raputasin seda vihikut... See oli minu esimene kõige tugevam tuju hoog ning selle asemel, et närvitseda läksin ma magama ja magasin konkreetselt oma eksami maha.
Mul on kaks aega nüüd oma last kasvatada ja siis proovin uuesti, sest alla ma ei anna- ma lähen ilmtingimata kooli, et pakkuda parimat võimaliku elu oma pisikesele- kuid minu hoolimine ja minu „töö tegemine“ peavad olema balanssis tulevikus- ma pean end nüüd jagama ära mõlema vahel, sest olen oma loomult ikkagi karjääri inimene...
Minu järgnevad päevad möödusid siis rohkem nagu internetis ning beebiriiete ostmises kirbukalt... Ma otsustasin kohe, et ostan sealt asjad, sest sealt saab imelisi beebiriideid ja odava hinnaga- miks ma peaks ostma beebile body, mis maksab poes (Lindex vist oli) 13€ ja sealt saan selle raha eest heal juhul 20 eset võiboll rohkemgi... Minu seiklused sinna muutusid igapäevasteks- kohe kui mul mingigi üleliigne raha oli kobisin jälle sinna platsi ja müüja vaatas mind ka juba imelikult, et iga jumala päev platsis ja ostan kuhjadega titeriideid- endal pole veel kõhtugi ees- see on sama, mis osta pulmakleiti peigmehe olemasoluta...
Aga see mind ei heidutanud... Lõpuks kui oli kaks riiulit täis- no neid sai ostetud ka igas mõõdus, siis otsustasin, et nüüd aitab- ostsin edasi mänguasju...
Internet oli mu igapäevane sõber- uurisin kuidas Soomes need asjad käivad ja mehe vennanaine aitas mind informatiivselt palju ja siis üks minu foorumist leitud sõbratar oli kohe-kohe sünnitamas...
Infot vajasin igalt pool- seepärast noorem õde kutsubki mind doktoriks. Ma teadvat ise juba kõike.
Igatahes Soomes oli mul arstiaeg kirjas- või ämmaemand või rasedusejälgija või kes iganes ta siin on ja see oli alles 7ndal nädalal- mul oli veel pea kaks nädalat oodata... Ja see aeg venis nagu tatt, ausalt ma ütlen...
Küsimusi oli palju peas: Kumb on? No selle otsustasin ette ära juba ise- see on poiss (eks näeme, kas ka paika peab), On neid ikka üks? Kalduvus kaksikutele on mul pärit emapoolsest suguvõsast.
Kas ta on ikka terve? Kas ma tohin võtta oma rohtusid edasi? Ja nii edas ja edasi...
Juba sebisin endale välja ühe dopleri, millega hiljem saan kuulata lapse südame hääli ja nii edasi- kapis on valmis juba olemas rinnapump, lutipudelid, lutt, mänguasjade kast täis igast vidinaid jne jne.
Mees ütles mulle ühel toredal päeval, et me peame vist kellegi targema poole pöörduma, sest me ei teagi veel midagi- aga ma ei andud alla... Ma olin õnnelik, kui sain midagi taas muretseda, sest ma olin kindel, et mu beebiga on kõik korras ja me peame üksteisega vastu 9 kuud ja me ei pääse kuhugile.
Kui lugesin, et kellelgi jälle määris või olid valud, siis see hirmutas, aga minul ei olnud muid eripärasid kui mitmeid tunde pikenenud uni ja ning hea söögiisu, samuti suurenevad ja valulikud rinnad ning tihedam urineerimine.
Kui enne tahtsin palju shokolaadi, siis nüüd puuvilju ja värskeid salateid- kurk on siiani mul vaieldamatu lemmik ja see lihtsalt kaob mul külmkapist- mees uudistas, et mis ma selle kurgiga teen, et ta koguaeg otsas- eile ostis, hommikul pole.
Ja pudurd- neljavilja puder... mämm-mämm..., õpetasin ka oma kasupoja seda sööma ja nii me seda lahmisime iga päev.
Peas olid juba mõtted, milliseks magamistuba saab, kui beebi tuleb ja kas äkki vahetame poisiga toad ära... kuhu panen hälli, mis on algul raudselt mul vajalik ning kuhu läheb võrevoodi. Millise käru ma ostan, kas ma tahan suuremat korterit kohe või võtame endale aega ja vaatame...
Miljon küsimust juba siis ja vastused puuduvad tänaseni...
FAKT OLI SEE, ET NÜÜD TEEME ME OTSUSEID MEHEGA KAHEKESI... Sammume seda rada üheskoos, tahame me seda või mitte... ning ees ootavad kompromissid ning ühised otsused...
Greetel EmmedeKlubi.ee