Kätte oli päev, kui läksin dr. Šoisi juurde ning hommik oli põnev... kuigi ma olin nii väsinud ja teadsin, et ees ootab mind peale arstivisiiti pikk reis Saaremaale ämma juurde- ja seal saavadki alguse meie pikk Jõulude tsükkel, mis tundus sel hetkel ülipõnev- ma ei olnud kunagi varem niimoodi Jõule pidanud, et igas kohas, kus käid pead lugema luuletusi ja laulma ja muidugi- sööma-sööma-sööma!!!
Aga mitte see ei ole, millega ma seda nädalat alustan vaid see pisike ime, kellega me kohtusime... ta oli imearmas ning täitsa inimene nagu ka ülevalt pildilt näha saate.
Kasupoeg vaatas suu ammuli ja ütles, et näete ta on nii rõõmus, et ta tantsib seal sees... ja tantsiski- pisike nagu ta oli, kõigest 4,7 cm pikk... süda kloppis nagu kuulduks sealt kaloppi... aga mina tarkpea ka, astusin siis uksest sisse sirge seljaga ja teatasin kuninglikult, et mina tahan nüüd sugu teada- nädalaid päevade järgi 11+1 ning viimased päevad olid 03.10.13... Šois imestunud näoga, et ohhooo, niitäpselt tead oma päevasid- ma uhkelt, et siis oli meil poisi sünnipäev ja tean küll selle järgi, aga beebi sookohta tuli sealt kohe tabav märkus, et ma võin öelda, et kas on sellises vanuses ikka inimlaps, aga mis sugu ma siin veel öelda oska...
Mina siis pisardasin seal krokodillikaid ja vahtisin suu ammuli ja tuli tore lause, et tundub, et issi oskab ka tüdrukuid valmistada- mina muidugi shokis- ma olin kindel, et meil taas üks poiss tulemas, kasupoeg tõstis kohe häält, et tema ei taha tüdrukut, venda tahab ja isa istus nägu oli nii naerul, sest tema oli algusest saati lootnud ja kindel olnud ka, et seekord peab tüdruk tulema...
Aga mina- mul oli kapp täis ostetud poisteriideid- ma ei kahelnud ka, et tuleb poiss, aga kui meie spetsialist nii arvas, siis mina usaldan tema arvamust.
Ära läksin sealt igatahes heldinuna ja mõeldes, et hea, et ma juba poiste vankrit ära ei ole ostnud, kuigi ega no kindel ei saa ju enne milleski olla, kui alles näeme, mis asi tal seal „jalgevahel“ õieti paistab olema...
Igatahes edasi läksime ämma juurde, kus ma olin niii väsinud ja nii läbi omadega, et hea meelega poleks peolauda üldse istunud- no kõik oli kuidagi nii raske... ja see oksendamine- see siis oli täiesti hoos ning hoolimata sellest, et ma enne olin nii kindel iseendas, et minuga vist seekord läheb teisiti. Ämm tundis aga suurt head meelt tulevase pojatütre üle- küll ta käis ja imetles meie pisikest ülevalt poolt ja altpoolt ning oli ikka ka seda meelt, et kui poiss on, siis peaks järgmine ikka tüdruk olema!
Kaks päeva ämma juures olid vahvad- Kaalis on rahulik ja mõnus ja ma tundsin, kuidas ma sain hingata ja puhata kergemalt need päevad, aga ees oli pikk teekond- minu õepere ja ema juurde ning äia pere juurde ning samuti lootsin jõuda veel enda isa ja vanavanemate juurde... Ja see kõik ahistas mind tugevalt.
Edasine reis oli siis Õelaste juurde... Nemad on olnud alati minu elu päikesekiired- vanem on mulle olnud algusest saati südamelähedane ja pisemaga sai kokku puututud väheke hiljem. Aga nemad on minu elu pärlid- see aeg, kui ma arvasin, et ma lapsi ei saa olid ja nad on ka edasi minu elus ühed tähtsaimad printsessid- seda otseses mõttes, sest nemad seisid juba enne kui autoga hoovi jõudsime rivistatult printsesside kleidid seljas ning ootasid, millal „Tädi Kati“ tuleb. Need kaks päeva, mis me seal veetsime olid samuti vahvad- meil oli kogu reis ära jaotatud kahepäevasteks külasviibimisteks, sest tahtsime ikka enne 30ndat olla tagasi Soomes, kuna siis oli mul kokku lepitud kuklavoldi mõõtmine. Seal ma küll palju puhata ei saanud, aga lastega koosoldud aeg- nende luuletused ja omavaheline läbisaamine meie poisiga oli võrratu.
Ja päeval, kui pidime edasi hakkama sõitma äia juurde tuli veel sealt läbi minu emaisa- seegi oli tore, sest ma ei olnud inimesi ju näinud praktiliselt 1,5 aastat.
Igatahes äia juurde jõudes oli käes juba Jõululaupäev ning taaskord seal istumine ajas mind hulluks- tegelikult ma olingi juba nii läbi ja väsinud kogu sellest reisist, et hinges igatsesin tagasi koju saada.
Sellegi poolest saime seal tähistatud kolme päeva ja kes sõi ja jõi ja kes oksendas- mängisime ka toredat lauamängu ning mehe vend oli oma perega samuti seal- siin Soomes elavad meil ju praktiliselt külje all... seega võib öelda, et me elame kõrvuti külades, kuid hoolimata sellest me siiski ei suhtle nii igapäevaselt- ma ei tea, miks see nii on ja see on ka kurb, kuid siiski...
Ühel päeval käisime ära ka Titanicu näitusel ning ma tänan Jumalat, et me saime hommikul kohe löögile, sest kui me oleks sinna lõunal jõudnud, siis ei oleks meist keegi jaksanud ära oodata seda sabalõppu. Seegi oli ülitore kogemus ning huvitav ja meeldejääv- minu pilet oli ka vahva... Mina olin seal 18aastane noor daam, kes oli abielus New Yorki mingi tähtsa härraga ning olime tulnud just mesinädalatelt ning ma avastasin, et ma olen rase... see oli mulle tõesti nagu loodud! :
Saime käidud veel teletornis ning õhtupoolikul kohtusin mehe toreda tädiga, kes on algklasside õpetaja- ta jagas meile lahkelt nippe, kuidas poissi õppima saada, sest teadaolevalt on meie 1.klassi õpilane vähekene jänni jäänud oma lugemisega...
Läbi oli saanud see kõige-kõige raskem nädal... ma olin nii väsinud ja tõesti tujust ära, et ma ei tahtnud enam kellestki midagi teada ja tagatipuks kraapis mu praegune tütar: mops lõhki ühe kalli nahast tugitooli, mis ajas nii mul, kui mu äial kopsu tõega üle maksa ja see õhtu lõppeski minu krokodilli pisaratega.... nagu ka see rasedusnädal
