Eelmisel reedel oli mul kaua oodatud loote anatoomia uuring. Kaua oodatud seetõttu, et nii minu ämm, isa kui teised sugulased tahtsid juba hirmsasti kuulda, kas tulekul on prints või printsess.
Otsustasime siis mehega esmakordsetele vanavanematele head meelt teha ja nad uuringule kaasa kutsuda. Ultraheli läbiviiv arst aga väga elevil minu suurest saatjaskonnast ei olnud ning lasi algul ruumi koos minuga ainult lapse isa. No jah, eks ta ole mõistlik ka. Ilmselt kui ta avastaks midagi, mis viitaks haigusele vms, oleks parem seda kuulda ilma suure publikuta.
Ultraheliarst oli väga asjalik ja tõsimeelne, ei tahtnud üldse naeratada. Aga tundsin end sellevõrra turvalisemana kuidagi. Oli teine nii asjasse pühendunud olemisega. Nagu ikka, vahtisime meie elukaaslasega laeekraani ja tema oma kuvarit. Vaikuses. Ta pööras ja keeras, vaatas iga külge, vahepeal poetas paar sõna, et näe, siin on käsi, siin jalg jne. Tegi mõõtmisi ja uuris päris pikalt ka südant. Vähemalt nii pikalt, et hakkasin juba muretsema, et tema pikal vaikimisel on põhjus. Õnneks tuli siis päästev lause: „Kõik on normaalne. Nii nagu selles vanuses lootel võiks oodata“. Ehk siis mõlemad silmad on olemas, kõrvad, jalad ja käed ka. Kõik mõõdud on normide piires, kaalu on 326g.
Siis, kui tuli küsimus, kas tahame ka sugu teada, naeratasin, et sellepärast meil see suur saatjaskond kaasas ongi ja et kõik panused on plika peal. Selle peale saime esimese naeratuse meie armsalt ultraheliarstilt, kes kutsus minu isa ja ämma enne suure tõe välja ütlemist ka ruumi sisse. Tegi neile väikese tuuri, näitas ka natuke, kus, mis asetseb ja ütles siis, et tulemas ongi nii palavalt oodatud TÜDRUK!:)
Õrnahingeline ämm puhkes loomulikult suurest õnnest kohe pisaraid valama. Ja ega mu isagi vähem rõõmus ei olnud. Kepslesid seal mõlemad mööda tuba ringi. Mälestuseks saime ka väikese pildi, nagu ikka kombeks, mille mu isa tahtis kohe endale rahakoti vahele pistma hakata. Õnneks ta siiski mõistis, et meie kui lapse vanemad siiski sooviksime ka mälestusi alles hoida. Ja lubasin selle pildiga ka samamoodi teha nagu eelmistegagi, et lasen sisse skännida ja fotona välja printida. Nii saavad kõik soovijad endale oma eksemplari, mida albumi vahele sutsata.
Pilt iseenesest kõige väljendusrikkam ei ole, sest tuleb välja, et meie pisike präänik on näoga minu sisikonna poole ja teda oli üpris raske tabada. Isegi, kui sai teda natuke ultrahelis keerutada, siis nägu me ikka ei näinud, kuna ta hoidis oma armsaid kätukesi näo ees parasjagu. Ilmselt tema asendi tõttu ma ei ole ka veel tema liigutusi tundma hakanud. Ja ilmselt aitab sellele kaasa ka asjaolu, et platsenta mul asetseb eesseinas. Mingi pildikese siiski saime, nägu profiilis.
Minu ema, kes nägi seda pildikest mõned päevad hiljem hõiskas oma iseloomule vastuoluliselt valjult: „Oi, kui ilus tüdruk!“. Vaatasin siis uuesti seda pilti, et kas me näeme ikka sama asja. Kuidas ta sellel must-valgel ultraheli profiilipildil ilusat tüdrukut näeb, ma ei tea.:)
