Teate mis, iga päev üha enam hakkab mulle see laps meeldima. Armastan ma teda niikuinii, aga just meeldima hakkab. Kogu see emadus ei ole tulnud mul just nii suuepäraselt loomulikult nagu mulle oleks meeldinud. Annu pole ka teab mis naeratav nukuke meil olnud, nii et rõõm on tõdeda, et iga päevaga läheb justkui lahedamaks. Olen seda ennegi kirjutanud ja nii see on. Annu nüüd istub. See on maailma suur rõõm mulle, sest see tähendab, et ma võin ta ükskõik kuhu perseli potsatada, midagi kätte anda ja ta istub. See on eriti mugav, kui ma näiteks tahan nõusid pesta või pesu masinast välja võtta, aga Annu keeldub omaette elutoas olemast. Köögipõrandale ma teda eriti istuma ei taha panna, aga nüüd saan kenasti köögilauale ta potsatada. Lihtne. Ja emme on jälle natuke rõõmsam.
Üks päev jalutades kohtusin endise klassiõega, kellel oli vankriga kaasas kahekuune plika G.K (ma ei kirjuta tema kaunist täisnime välja, igaks juhuks, ei tea, kuidas ta emme sellesse suhtuks). Tulid just rongi pealt, käisid Tallinnas. Ma ei varjanud oma imestust ja teatasin, et mina oma putukaga pole küll julgenud rongi peale minna. Klassiõde hõiskas, et “nii mõnus on.” Mul ei jäänud muud üle, kui vaid järeldada, et G.K on rahulik ja leplik laps. Ja ongi, klassiõde kinnitas. Ma vaatasin seda suurte, pärani silmadega plikat, nii tillu, aga niii lahe ja ta naeratas mulle. Meenutasin, milline oli Annu, kui ta oli kahekuune. Meenus kriiskav pamp, kes ei sallinud ei vankris olemist ega turvahällis autoga rändamist. Mnjah. Kui erinevad võivad lapsed olla. Ilma igasuguse kibestumise toonita soovitasin klassiõel seda õnne nautida. Kui mina emaduse peale enne emaks saamist mõtlesin, kujutlesin ka, kuidas minust ja minu lapsest saab üks armas paar, kamraadid, igal pool koos, teeme kõike ja näeme kõike… Kahjuks Annu ei ole juba sünnist saati maailma suhtes nii leplik olnud, et lubaks end niisama heast peast ringi tassida. See, et ta meil praegu vankris ja autos magab, on tulnud tänu väga mitmele kuule harjutamisele. Kui ma õigesti mäletan, siis läks oma 4-5 kuud, enne kui Annu hakkas vankris magama.
Aga see selleks. See aeg on nüüd möödas. Nüüd ta magab ja vahel suisa neli tundi. Aga maailma suhtes on ta endiselt kriitiline. Kogu selle üheksa kuu jooksul oleme Reigoga ÜHE korra kuulnud Annut laginal naermas. ÜHE KORRA. Ta naeratab küll ja klõgistab vahel naerda, kui kõdistada, aga päris igale ühele ta küll ei naeratada. Kui ikka ei taha, siis ei aita mitte miski, plika lihtsalt ei naera. Mulle aga nii meeldib tema torssis nägu ja see, kuidas ta kulmu kortsutab. Ikkagi oma iseloom ja see on jumalast lahe.
Viimase kuuga on ta üldse kuidagi nii oma nägu läinud. Pidevalt küsitakse, et kelle nägu ta siis ikkagi on ja mulle tundub üha enam, et ta on ikka päris oma nägu. Ja see pilk. Ta on muutunud nii teadlikuks. Ta lihtsalt vaatab mulle otsa teinekord, vaatab ja vaatab ja mulle tundub, et ta mõtleb: “ah, et sina siis oledki minu ema” ja loeb minu mõtteid.
Ah, ja mis ta siis veel teeb? Roomab, käputab, seletab ja tõuseb püsti? Roomab, kui miski huvitab, ajab end põlvedele, tõukab end varvastele, aga ise istuma ei oska minna ja püsti ka tõsta ei oska, kuigi üritab. Seletab küll, aga ühtki sõna ei ütle ja ega ma nagu rikkis plaat talle neid sõnu just ei sööda ka. Aaa, ja mõnel korral on nüüd potti häda teinud.
