Päevad mööduvad ning mina igapäev käin peegli ees kõhtu imetlemas- no äkki on miskit juba muutunud ja kui päris aus olla, siis ma ise saan aru, et mul on miskit toimumas, sest muidu olen ma väga lameda kõhuga, aga kui nüüd vaatan kõhukest peeglist, siis on õhtuks nagu kõht oleks punnis- ilmestuma hakkab pisitasa mingi imepunu ja isegi õde märkab seda.
Ise olen esimest korda elul oma punu üle uhke- enne ei julgenud kõhtu piisavalt täis süüa, sest kohe tulieb siis ikkagi väike punu ette ja selle täiskõhu punuga võrdlesingi oma oma „uut“ punu.
Tänan iga päev ikka Jumalat, et ei ole mul ei iiveldanud, ajanud oksele, pea valutanud ja nii edasi.
Küll aga olin ma maha pidanud oma oleku pärast jätma buliimiavastased antidepressandid ja see hakkas mu meeleolule mõjuma- ja igapäevaga aina rohkem ja rohkem.
Mees korduvalt ütles mulle, et ära riidle, kuid mina selgitasin talle, et ma olen lihtasalt nõudlik- nõud mis jäeti kraanikaussi ajasid kurjaks, hambapastale käiv kork hambapasta kõrval ajas hulluks, saiapuru laual garanteeris, et keegi saab sõimata või võileiva materjal, mis oli hetkeks lauale jäänud ajas mu harja punaseks.
Ma mõistsin ise ka, et vaikselt hakkan närveerima, kuid seletasin siis kõigile, et ei ole mõtet põdeda- meenutasin mehele oma PMSi, mis tavaliselt ajas mu nii hulluks, et ma nutsin ja naersin läbisegi, loopisin asju ja tõega- muutusin täiesti teiseks inimeseks.
Kui algul kirjutasin, et päevad mööduvad, siis ma kirjutasin selle mõtlematult- tegelikult ju päevad venisid nagu tõega tatt... No mu meelest olen ma olnud juba terve igaviku rase ja ikka ei ole näinud oma Präänikut või hoopistükis äkki Präänikuid- ei-ei-ei... Ma tunneks ju end natuke teistmoodi, kui neid oleks kaks- nüüd arutlen endamisi, et mismoodi teistmoodi, kui ma pole kunagi rase olnudki- ma ei tea, milline lapsekandmine üldse on- see on ju minu esmakogemus...
Niimoodi endamisi arutledes muideks möödub mul mitmeid päevi- ma suhtlen aina tihemini ja tihemini iseendaga kõva häälega :D ja siis mõtlen, et ma hakkan hulluks minema- ma ju ometi ei saa panna kõike naljakaid seike enda raseduse arvele, aga ometi teen seda.
Enesetunne hakkas pisitasa siiski muutuma- vahepeal ei tundnud ma üldse mingeid tunnuseid peale valulike rindade ja seda ka õhtul enne magama minekut. Kui foorumis kirjutati tihti, et ei saa juba 5-6 nädal ja veelgi varem kõhuli magada, siis mina magasin küll... ma lihtsalt ei teinud välja, et mu rinnad väga valusad on- ignoreerisin seda.
Küllaga hakkas esineme mul nüüd väheke rohkem paha olemist ja oksendamist ning minu suureks kurvastuseks ei osanud ma enam vahet teha, et kas tegemist on reaalselt raseduse normaalse kõrvalnähu iiveldusega või siis hoopistükis minu alateadliku buliimiaga ning see hakkas mind järjest rohkem ja rohkem hirmutama, sest ma ei olnud ju varem nüüd oma mehega aasta jooksul rasestunud ning ma olen selle nüüdseks teadlikult pannud buliimia arvele. No hoian pöidlad ning varbad koos, et see on mööduv näht ja see ei saa mu kõhupräänikule saatuslikuks- no ei tohigi saada, sest ta on mul tugev präänik- ei mütta, ei mässa väga, kümne küünega mu küljes kinni ja ei määri ja ei valuta... Ta peab olema tugev ning muud võimalust ma endale mõtlemiseks ei jätagi.
Pisitasa avastan end mõtlemast, et kas on kõik okei ikka- äkki on midagi korrast ära ja äkki ma ei saagi üldse emadusega hakkama... või üldse ei tahagi--- enne lõunauinakut kujutasin end ette, beebi rinna otsas ja mul läks süda nii pahaks, et ma hakkasin kartma. Kartma juba halvas mõttes, et Issand, mida ma mõtlen- ma olen ju seda nii kaua oodanud ja seda palunud ja nüüd kui mul on see käes, siis ma ei oska seda hinnata...
Õnneks on olemas foorumid, saidid nagu seegi siin, FB-is spetsiaalne grupp, kus ma saan küsida, mis pähe tuleb jne jne... seega see hirm saab pisitasa jälle maha surutud ning pandud hormoonide arvele.
Kaks nädalat veel ja siis saan UH-sse ning mu elu muutub, sest ega mulle ei ole kõhubeebi veel mitte mingil moel tuttav ning ma ju ka ei tunne teda- ehk muudab UH emainstinktid tugevamaks ning emaks saamise võimaluse tänulikuks.
