Esimesel trimestril, kui mu rasedus suure hooga paanika ning ärevusega lahti läks, soovitas günekoloog mul proovida iivelduse ning närvilisuse vastu nõelravi. Ma pooldan üldiselt kõike, mis on naturaalne, sest mul on mitmed ravimiallergiad ja iseäranis praegu, raseduse ajal on see minu jaoks väga oluline, et ma väldin kõikvõimalikku keemiat. Teen kodus ise deodoranti soodast ja tärklisest ja kookosõlist - muideks töötab paremini, kui ükskõik milline poevariant! Ja ka kehakreemide asemel määrin end dushi all kookosõliga. Ka venitusarmidele pidi see hästi mõjuma, kuigi neid meil perekonnas ei esine.
Ja iganädalane nõelravi on meeleolu koha pealt küll täiesti fantastiliselt mõjunud. Ärevus läks paari esimese seansiga üle ja arsti juurest tulles on pea-aegu selline tunne, nagu oleks klaasi veini joonud või pikemalt mediteerinud - selline mõnus sumin on peas ja mõtted jooksevad hästi kergelt ja aeglaselt.
Aga Lõuna-Ameerika on ikka Lõuna-Ameerika. Juhuslikult on minu nõelraviarst ka günekoloog ja nagu ma juba enne kirjutasin, käiakse siin sündide koha pealt kõigest loomulikust suure kaarega mööda. Peale viimast seanssi küsis ta mult, kes minu rasedusega tegeleb. Ma olin pikalt vaeva näinud, et leida üles linna ainus loomulikku rasedust ja sündi toetav günekoloog, ja kui ma siis tema nime mainisin, purskas nõelraviarst kahjurõõmsalt naerma ja ütles sarkastiliselt, et palju õnne siis, selle naisega saad naturaalse sünnituse! Vastasin rahulikult, et just seetõttu ma tolle naise valisin. Ja et õigupoolest lähen ma õige varsti kodumaale tagasi, kuna seal soositakse veelgi loomulikumat sünnitust (selle all pidasin ma silmas, et Eestis kuulu järgi antakse sünnitajale rahulikult aega beebi omas rütmis ilmale tuua ja ei hakata kohe mõne tunni järel esilekutsumist ja keisrit pakkuma, nagu see läänemaailmas kombeks on).
Nõelraviarsti silmad läksid suureks nagu tõllarattad ja ta küsis ettevaatlikumalt: "Aga ikkagi haiglad on teil seal või? Või tehakse ka KODUSÜNNITUSI ja muid sääraseid hullusi?!"
Kodusünnitus, kallis arst, on see, mida me plaanime oma järgmise beebiga, teatasin mina rõõmsalt. Ja selleks päevaks sai meie seanss läbi ja rohkem me ei vestelnud.
Kurb ja naljakas ühteaegu on vaadata, kuidas kolmas maailm (kuigi tegelikult on see iganenud väljend, sest riigil läheb väga hästi) ikka veel kõigest loomulikust nii eemal seisab ja selle üle suurt uhkust tunneb, justkui määratletaks just selle läbi nende arengutase sama kõrgeks, kui näiteks USAl, nende suurel iidolil. Ikka veel valitseb enamuse hulgas arusaam, et "loomulik" ja "looduslik" on mingid vana aja posijatega kaasas käivad terminid ja mingil määral vaesuse näitajad. Keisrilõige on justkui staatuse sümbol. Ja mida rohkem kalleid ravimeid või näiteks sünnitusjärgset ilukirurgiat saad endale lubada, seda kõrgemale asetud sotsiaalselt positsioonilt. Keisrilõige tähendab - midagi ei veninud kusagil allpool välja, naine on ikka veel seksuaalselt väärtuslik! Rinnaga toitmise asemel valitakse tihti tehislikud lapsetoidud, et rindu säästa. Ja kui veel silikoone paigaldatud ei olnud, siis nüüd on parim aeg seda teha - üheskoos rasvaimuga. Et ilmuda jälle sotsiaalsele areenile, kus kõik saavad ahhetada, kui kaunis keha sul nii ruttu peale lapse sündi on - sel ajal, kui sina rahulolevalt šampust limpsid ja tumedanahaline lapsehoidja sinu vastsündinud beebiga tegeleb. See on kõrgklassi ideaal.
Olen leidnud siit linnast ühe anonüümse joogaõpetaja ja sünnitoetaja, kes koostöös kahe medõega illegaalselt kodusünnitusi läbi viivad. On väga hästi väljaõppinud ja suure hingega naised. Ja kui on vaja haiglasse edasi minna, ütlevad lihtsalt, et kõik läks nii kiiresti, et varem ei jõudnud. Neil on oma pisike põrandaalune kogukond, kes püüab jõudumööda levitada sõna selle kohta, et naised ON suutelised omal jõul lapsi ilmale tooma ja et sünnitus EI OLE tingimata hirmu, paanikat ja valu täis kogemus. Korraldavad beebi massaaži e. Shantala kursuseid ja nõustavad naisi, kes on arstide jaburatest nõuannetest lihtsalt liiga segadusse aetud. Näiteks eelmisel nädalal kirjutas üks naine selle kogukonna kodulehel murelikult, et tema arst oli talle öelnud, et rinnanibud on tarvis lapse sünniks KUIVHARJAMISEGA ette valmistada. Et ilma selleta ei hakka üldse piima tekkimagi ja laps ei saa omale elusees seda nibu korralikult suhu! Ja see vaene naine harjas ja harjas oma nibusid kuni need tulitasid ja kurtis, et nii valus on, et kas tõesti peab?! See on sedasorti ekstreemsem näide, kuidas siin kuulatakse arstide sõna ega kahelda selles. Isegi nii absurdseid nõuandeid usaldatakse.
Mina usun naiste jõudu oma laps intuitiivselt ja rahus ja õnnes ilmale tuua. Mina usun kodusünnitustesse ja usun, et naised peaksid harjutama aina rohkem oma sisehääle kuulamist ning oma kehaga kontaktis olemist. Ma usun, et sünd on ime ja et meil on võimalik seda kogeda imena siis, kui me suudame ära unustada selle kuvandi hirmust ja valust ja agooniast, mida meile iga päev televiisori arstiseriaalides näidatakse. Muidugi on valus, aga paanikaks ei ole põhjust! Sa maksad ju ometi ühe elu hinda, aitad ühte pisikest hinge ilmale. Ja ka tema töötab samal ajal sinu sees usinasti, et enda sünnile kaasa aidata! Mina usun, et sünd pere keskel ja ema-isa magamistoas on olnud aastatuhandeid kõige loomulikumat sorti sünd ja et naised ei ole sugugi minetanud viimase poole sajandiga võimet ise oma keha valitseda. Ma usun, et sünnitus on hea aeg näiteks mehe soojaks kallistuseks ja intiimseks õhkkonnaks haigla steriilse keskkonna asemel. (Aga ma olen ka tänulik, et meditsiin on arenenud nii kaugele, et suudab päästa näiteks enneaegseid beebisid, kasvatada uuesti kokku katkiseid luid või õmmelda kinni emmesid, kellel on sünnituse käigus tekkinud liiga suur verekaotus!) Ma usun, et sünnitus on spirituaalne kogemus ja ilmselt kõige tugevam, mille naine oma elu jooksul läbi teeb. Ma ei ole kordagi kartnud, kuidas ma peale sündi lapsega hakkama hakkan saama, kas ikkagi saame mähkmed vahetatud ja kas ma ikka oskan teda õigesti hoida - ma usun, et need asjad on naistele nii loomuomased, et nende üle ei pea üldse muretsema. Tuleb ennast rohkem usaldada!
Usun, et beebile on kõige parem, kui ta võimalikult pikalt rinnapiima saab ja usun, et terve ja toetatud immuunsüsteem on olulisem, kui igasugused vaktsiinid. Minu peres on lastel olnud vaktsiinidele halvad reaktsioonid ja minu enda ainsa teadliku B-hep vaktsiini järel ütles arst, et järgmisel korral võib mul lihtsalt süda seisma jääda. Nii et ükskõik milliseid poolt- ja vastuargumente lugedes ei saa ma võtta riski, et enda beebit esimestel elupäevadel samasse olukorda panna. (Aga ma usun ka, et see on iga vanema enda südameotsus ja südamehääl, mis peab selle valiku tegema. Kõik me oleme erinevad.) See kõik tähendab juba ette, et minu last ei taha tulevikus ravida võtta ükski siinne lastearst.
Ma usun naiste ürgsesse jõudu. Ma arvan, et naised on imelised, kuna nende keha suudab luua elu! Ja ma loodan, et ükspäev jõuavad ka need veidi rohkem mahajäänud riigid ringiga tagasi selle teadmiseni, et meie sees on olemas kogu vajalik tarkus ja jõud iseenda ja oma beebidega hakkama saada. Et ühel hetkel ei loe venitusarmid, vaid lapse naeratus. Et olulisem, kui lössi vajunud rinnad, on terve ja õnnelik laps. Ma arvan, et Eesti emmed on vägevad naised, sest nad ei karda loomulikku sünnitust ega lapsele raseduse ajal ise oma käega mütsikesi kududa, ja ma arvan, et Eesti beebid on vägevad beebid, sest pulbripiima asemel saavad nad enamasti päris emme rinnapiima ja suviti otse oma käega marjapõõsa küljest marju süüa.
Mul on hea meel, et meil on "kodusünnitus ja muud säärased hullused". :) Sest meie lapsed ei ole haiged, ülekaalulised ega ära hellitatud, vaid rõõmsad, terved ja iseseisvad.
Greetel EmmedeKlubi.ee