24. juuni õhtupoolikul uppus Viimsis Kelvingi küla sadamaalal kuueaastane poiss, kes oli tulnud koos perega randa ja kadunud hetkega silmist. Koheselt alustati väga ulatuslikke otsinguid perekonna, kohalike, poltisei, teenistuskoerte, päästjate, jeti, paadi, kopteri, drooni ja vabatahliku merepääste abil, kuid mõni tund hiljem leidsid tuukrid uppunud lapse surnukeha muuli äärest veest.
Täpselt nädal hiljem, 1. juuli õhtupoolikul uppus Saku vallas Valdeku karjääris 12-aastane poiss. Poisi kadumine avastati alla kümne minutiga ja koheselt alustasid otsinguid päästjad, politsei, rannaküljastajad. Paar tundi hiljem leidsid päästjad uppunud lapse kolme meetri sügavuselt veest.
Kokku on Eestis tänavu vaid ühe suvekuuga märga hauda jäänud juba viis inimest.
Mida me kõik saame teha, et rohkem laste uppumissurmasid sel suvel üles lugema ei peaks?
Lapsi ei tohi jätta veekogu ääres hetkekski järelvalveta. Alla 12-aastased lapsed ei tohi viibida rannas ükis.
Isegi mitte paariks minutiks, et näiteks tualetis ära käia. Oleme kirjutanud ka õnnetustest, kus ema on teinud lapsest pilti ja vaadanud vaid viiuks telefoniekraanile, et pilti teistega jagada - selle aja jooksul kadus laps.
Järelvalveta vette ei tohi last jätta ka siis, kui ta oskab ujuda või kui ta kannab ujumisrõngast, -vesti või kätiseid. Ujuma õppinud laps võib tunda end kõikvõimsana ja sattuda liiga ulja ujumise tõttu ohtu. Abivahendid võivad minna katki, tulla ära või triivida lapse rannast liiga kaugele.
Kui lapsed on vees või veekogu ääres, peavad täiskasvanu silmad teda pidevalt jälgima. Parem on minna mereranda mitme täiskasvanuga ja leppida omavahel kokku, kes parasjagu lapsi jälgib ning teha vahetusi. Kui on tarvis minna jäätisejärjekorda või tualettruumi, siis mitte jätta lapsi üksi, vaid võtta nad kaasa.
Ohtlik on ka see, kui lapsed mängivad veeääres, vanem loeb raamatut ja heidab lapsele pilgu aeg-ajalt.
Põhjus on lihtne – kuigi sellest räägitakse üha uuesti ja uuesti, ei ole meis veel juurdunud arusaam, et laps upub kiiresti ja märkamatult. Vette kukkudes ei hakka uppuv laps käte ja jalgadega plärtsutama või appi karjuma. Sõõmu vett kopsu hinganud laps ei suuda teha häält ega end liigutada, ta vajub lihstalt sekunditega vee alla, nii et midagi erilist näha või kuulda ei ole. Vesi võib hingamisteedesse saada ka madalas vees. See ongi põhjus, miks ainult aeg-ajalt lapse jälgimisest ei piisa, vaid valve peab olema alaline.
Tihti vanemad usuvad, et tunnevad oma last – "Kui ta on lubanud, et mängib liival, siis ta ei lähe mujale. Tema ei tee tavaliselt nii!" Paraku ei ole lastel sellist enesekontrolli, ja see on täiesti eakohane. Ta võib käituda pea alati oodatud viisil, kuid ühel korral ettearvamatult – ja sellest piisab. Ootamine, et laps ise reeglitele alluks ja seeläbi ohust hoiduks, on lapsele eakohatult suure vastutuse andmine. See ei ole lapse vastutus! Ohtlikes olukordades on vastutus reeglite täitmist ise kontrollida alati vanema kanda.
Muidugi on palju kasu ka sellest, kui õpetada laps võimalikult varakult ujuma, sest ujumine on elupäästev oskus. Siiski ei vabasta lapse ujumisoskust vanema vastutusest teda vee ääres jälgida.
Loe veeohutuse tagamisest lähemalt
Päästeamet kutsub perepäevale veehutusega tutvuma
Neid peresid, kel on soov tuletada meelde veeohutuse põhitõdesid, proovida selga päästevesti, harjutada treeneri pilgu all ujumist, õppida päästerõnga viskamist, osaleda loosis ning panna end proovile virtuaalreaalsuse telgis, ootavad Päästeamet, Eesti Ujumisliit ja Ujume koos ujumiskool 4. juulil kell 11 Harku järve äärde Veemoto alale meeleolukale perepäevale.
