Põhjalik ülevaade: Laste veeohutus suvel

Põhjalik ülevaade: Laste veeohutus suvel

19. Jul 12:00 Emmede Klubi Emmede Klubi

Igal aastal upub Eestis erinevatesse veekogudesse keskmiselt 60 inimest. Paraku on nende seas ka lapsi. Pigem alahinnatakse loodust (veekogu), kui ülehinnatakse oma oskuseid. Selleks, et suvised veekogude äärsed koosviibimised ja jahutavad suplused jääksid ainult positiivselt meelde, anname nõu, kuidas tagada veeohutus:

- Ära jäta lapsi kunagi veekogu ääres järelvalveta. Silmsidet ei tohi kaotada (nt laps mängib lähistel, ema päevitab suletud silmadega).

- Uppuv laps ei tee häält, seega ei pruugi alati ka rannal ootavast vanemast kasu olla. Kõige kindlam on, kui õpetad oma lapsele endale võimalikult vara selgeks ujumisoskuse ning räägid talle piisava selgusega ja põhitõdesid ikka-jälle üle korrates veega seonduvatest ohtudest.

- Veesõidukiga veekogule minnes peavad kõik, mitte ainult lapsed, alati kandma päästevarustust. Kui õnnetus on juba toimunud, on päästevesti väga raske või lausa võimatu selga saada. Päästevestita täiskasvanu ei saa aidata ka lapsi! Karm fakt: peaaegu kõik Eestis toimunud veesõiduki õnnetuste ohvrid oleks täna elus, kui neil olnuks seljas päästevest...

- Sõpradega veekogu ääres viibides pea meeles, et kui tarbitakse ka alkoholi, siis inimesed ei pruugi oma võimeid adekvaatselt hinnata. Üsna elementaarne on, et purjus peaga ujuma ei minda ja purjus sõpra vette ei lasta. Kuid keelatud on ka laste ujuma saatmine, kui rannal valvavad täiskasvanud tarbivad alkoholi! "Kuid ma tunnen end veel üsna kainena," on tihti vabandus. Sellest ei piisa: ujudes on vajalik liigutuste ja hingamise vaheline rütm. Joobes inimesel on see häiritud. Hingatakse õhku veega pooleks, see on organismile ootamatu, kaitsmaks kopsusid sinna tungiva vee eest sulgub hingetoru peal olev häälepilu ehk tekib spasm, ja inimene ei saa enam hingata. See tekitab inimeses paanika - ta ei ole võimeline spasmist välja tulema. Kopsudesse vesi ei jõuagi - inimene lämbub juba vee peal või pindmistes kihtides ja vajub siis põhja.

- Mitte kunagi ei tohi hüpata tundmatus kohas vette. Ka tuttavas kohas ei tohi hüpata vette pea ees. See on tähtis asi, mida rääkida uuesti ja uuesti oma lastele - eriti teismeealistele. Karm fakt: enamus noored alakeha või terve keha halvatusega inimesed, enamasti mehed, on lülisammast vigastanud just "peakat" hüpates.

- Ka ujuma tasuks minna selleks ettenähtud ja ettevalmistatud supelranda. Seal on veekogu põhi kontrollitud. Parim oleks avalik supelrand, sest seal on lisaks ka vetelpääste ja esmaabi.

- Basseinis ujuma õppinud laps ei pruugi looduslikus veekogus oodatava eduga hakkama saada. Näiteks ei pruugi laps olla harjunud lainetusega, vee sügavuse, värvuse või temperatuuriga.

- Ühe- kuni neljaaastased lapsed ei tunne ohte. Kuni seitsmeaastane laps on veel suhteliselt püsimatu ja hajameelne. Kui ühel hetkel on laps mänguasjadega õue peal, siis juba järgmisel võib ta olla aias oleva tiigi või basseini ääres, kuna leidis sealt näiteks lepatriinu või sinna lendas liblikas. Sealt edasi püüavad paljud neist tiiki või basseini uurima minna. Olles aga vette kukkunud, ei tee lapsed üldjuhul häält. Veepinnal on väikest last ka raske märgata. Nii peabki lapsevanem hoolitsema, et väikesed lapsed omapäi veekogudele ligidale ei pääseks. Lapsevanem peab alati olema nii lähedal ja nii valvel, et ta suudaks reageerida ka siis, kui kaotab lapselt pilgu üheks sekundiks - sekund on näiteks basseini kukkumiseks piisav.

- Turvalisuse tagamisel aitavad kaasa täispuhutavad käerõngad jt, kuid neile lootma jääda ei tohi. Ükski kätis ei anna vanemale õigust last lisasekunditeks veekogu ääres üksi jätta.

- Kindlasti tuleb lapsega veega seotud ohtudest kodus rääkida ja selgitada, miks ei tohi üksi veekogu äärde minna, miks on ujumisoskus vajalik, mis juhtub, kui vesi on nii sügav, et jalad põhja ei ulata ning kuidas ennast ohtu panemata veekogu ääres mängida.

- Kuid rääkida võiks ka sellest, et mitte kunagi ei tohi mängida uppumist - see ei ole naljakas, vaid eluohtlik.

- Ka ei tohi lapsed võistelda hinge kinnipidamises - ajus tekkiv hapnikunälg võib viia joobe sarnase seisundini, mis omakorda võib tekitada tahtmatu hingamise vee all, mille tulemuseks võib olla uppumine.

- Samal põhjusel ei tohi kedagi lollitades vee alla suruda või tõmmata - kaitsereaktsioonina võib tekkida spasm, mille tagajärjel omakorda lämbumine.

- Kodu peab olema lapse jaoks turvaline koht! Kodustes tingimustes saab laste turvalisuse tagada tiigile aia ümber pannes. Piirdeaed peab olema piisavalt kõrge, piirde ja maapinna vahele ei tohi jääda vahet, piire tuleb pärast suuremat sadu alati üle kontrollida, aia värav peab alati olema suletud (nii, et laps väravat avada ei saaks). Lisaks on võimalik basseinidele ja tiikidele spetsiaalne kaitsekate või andurid paigaldada.

- Vesi pole rannaskäigul ainus oht. Rannas ei tohi kasutada klaastaarat, mille purunemisel tekivad liiva sisse klaasikillud. Kui klaaspudelis õlu sind siiski ahvatleb ja usud, et viskad pudeli kindlasti tervena ära, siis kujuta ette, kuidas klaas lõikab väikelapse jalga - sinu süül. Vali plekkpurk. Rannas ei tohi lapsi järelvalveta jätta, sest lisaks veeohtudele kipuvad nad ära eksima. Avalikesse supelrandadesse on keelatud kaasa võtta koeri. Lapse pead tuleb otsese päikesekiirguse eest kaitsta mütsi või rätikuga.

20160704121056-31511.jpg
 

Tegutsemine veeõnnetuste korral

Enda päästmisel:

- hüüa appi
- püüa mitte sattuda paanikasse – ole rahulik ja ära rabele
- proovi veepinnal püsida rahulikult hõljudes
- vaata ringi ujuvate esemete järele
- riided ja isegi saapad võivad sul aidata hõljuda veepinnal
- paadist kukkudes püüa tagasi paati ronida ahtrist
- hoia kinni paadi reelingust
- kui paat läheb ümber, jää sellest kinni hoidma või roni sellele

Teiste abistamisel:

- Alati kehtib reegel: enda turvalisus ennekõike. Veendu enne enda ohutuses ja siis asu abistama teisi, sest ise hädas olles ei saa sa olemas olla ka laste aitamiseks
- hõika ümberkaudsed inimesed appi
- kui kardad ise aidata või usud, et sinust ei ole kasu ja võid hoopis ise samuti hätta jääda, siis ära mine vette, vaid kutsu vetelpäästjad või keegi teine seda tegema
- pärast esmase elupäästva abi andmist helista 112
- ulata kannatanule mõni ese, näiteks tugev puuoks, aer, lauajupp vms, basseinides võib olla selleks spetsiaalne teivas
- heida kõhuli basseini äärele või kaile ja ulatada abivajajale käsi
- kui abivajaja on “käeulatuse” kaugusest väljas, võid heita talle päästevahendi, näiteks päästerõnga, -poi või või viskeliini ja tõmmata kannatanu selle abil kaldale
- kui ei ole päästevahendeid, viska ükskõik milline ujuv ese, mis aitaks abivajajal veepinnal püsida
- abista kannatanut vees, kui see on piisavalt madal ja sinu jalad ulatuvad põhja
- ära mine vette, kui vool, hoovus ja pehme põhi teevad kannatanu vedamise raskeks
- jäta kannatanu ja enda vahele mingisugunegi ujuv-vahend, et ta ka sind põhja ei tõmbaks
- kui kannatanu on saanud ujuv-vahendist kinni, vea ta kaldale
- kui kannatanu on teadvuseta, keera ta selili ja vea ta kaldale või basseini madalasse otsa. Anna esmaabi
- kui kannatanu on teadvuseta või väga raske, tuleb ta veest välja "lohistada", selleks seisa tema taha, haara kaenlaalustest, toetades ta pea käsivartele. kui kannatanu libiseb ära, lukusta oma käed tema rinnal. Kaldale jõudes anna esmaabi
- kui kannatanu on madalas vees, jalad põhjas ning suudab seista, aseta kannatanu üks käsi ümber oma kaela ja üle õla, haara risti tema käelabast ning aita ta veest välja.

(Allikad: Ohutusõpe.ee, Päästeamet, Tervishoiu Akadeemia)

 

Kas juba järgid kõiki siin artiklis toodud ohutusnõudeid?