Kata on üks täiesti tavaline 4-aastane tüdruk. Ta on olnud üsna hea tervisega, ta on aktiivne, nutikas ja pisut ninatark.
Võib öelda, et temaga on paljud asjad väga lihtsalt läinud. Ma ei tea, mida tähendavad lugematud unetud ööd, sest Kata oli 3-kuune kui ta öösel enam üles ei ärganud. Üleminek rinnatoidult pudelile oli sujuv ja ka potitreening läks väga kiirelt. Nii kui tal tekkis huvi poti vastu, liikusid asjad kiirelt.
Tegelikult võin ma kalendris tõmmata risti selle koha peale, millal Kata potil käima hakkas. Ta oli poolteist aastat vana kui talle sündis vend. Et mina ja issi olime mõlemad beebiga haiglas, oli Kata seni paar päeva oma vanaema ja onu juures. Senini olid tema potil käimised täiesti juhuslikud. Vahel õnnestus ja vahel mitte.
Kata ütles täpselt venna sündimise päeval keset mängu onule, et tahab pissile ja onu tõi talle poti. See oli esimene kord mil ta sihiteadlikult ise soovi üles näitas ja sealt edasi tegigi ta kõik päevased hädad potti. Loomulikult juhtus vahel õnnetusi, sest pükse ei piisavalt kiiresti alla, kuid muus mõttes võib öelda, et potil hakkas ta käima päevapealt.
Öeldakse, et potitreeningu juures tuleb tagasilööke ikka ette. Kata puhul on pidevaks tagasilöögiks see, et kuivad ööd on meie peres haruldased. Ma olen sel teemal konsulteerinud arsti ja psühholoogiga. Mõlemad on mind lohutanud, et veel pole hullu ja teemaga tuleks tõeliselt tegelema hakata siis kui Kata on saanud 5-aastaseks.
Me oleme üsna veendunud, et tema öise alla pissimise põhjuseks on liiga sügav uni. Ta lihtsalt ei ärka üles. Väga sügava ja segamatu unega ollakse tema isapoolses suguvõsas ning ega ma isegi väga kergelt ei ärka. Minu ja mu mehe emad on mõlema puhul rääkinud, et ka meil oli väga pikalt probleeme öösiti alla pissimisega samal põhjusel – me lihtsalt ei ärganud üles.
Psühholoog ütles, et probleem on unefaasides. Väikelastel olevat need lihtsalt pisut teisiti kui täiskasvanutel ja üsna pea peaks juhtuma, et Kata unefaasides toimub muutus. Kuid senini seda juhtunud pole.
Me oleme saanud ka üsna erinevat nõu, kuidas Katat öösiti potile ärgitada. Pikalt ei kasutanud me öösiti mähet, et anda talle signaal, et ta on nüüd suur tüdruk ja, et ühtlasi ta kogetud ebameeldivustundest ajendatuna edaspidi ehk õigel ajal üles ärkaks. Psühholoog oli samal arvamusel, mis mina – mähkme kasutamine oleks vaimselt tagasiminek.
Aga üsna pea me loobusime ja hakkasime taas mähkmeid kasutama. Kata hakkas jääma tihemini haigeks ja paraku tuli meil ka minema visata madrats. Lapsed ei püsi ka öösiti paigal ja nii juhtus ikka, et kummiga kate liikus kuidagi pealt ära. Mingi piirini andis seda madratsit puhastada, kuivatada ja tuulutada, kuid mitte lõputult.
Päris alguses ei olnud võimalik Katat une pealt äratada. Ta oli nagu sült, ei teinud silmi lahti ja vahel läks läbi une närvi, kui teda äratada püüdsime. Mingil momendil jõudsime selleni, et kuigi ta nähtavalt justkui magas ja me pidime ta ise potile tõstma, tegi ta käsu peale pissi potti. Nüüd oleme jõudnud sinnani, et enamasti ta ärkab kui me teda öösel potile tõstame. Siiski, hoolimata potile tõstmisest kipub hommikuks ikkagi pissi voodis või mähkmes olevat. Ma kahtlustan, et ta vist unesegasena ei tee tervet «häda» ära.
Vahepeal tundus, et ta ärkab ise pissihäda peale üles siis kui teda ise potile ei tõstagi. Mingi aja ta tõepoolest ärkas ja edasi… Nüüdki, ligi nädal aega suutis ta ööuned magada nii, et mähe oli kuiv. Ja kohe kui ma arvasin, et võiksime proovida ilma mähkmeta, pissis ta jälle voodisse. Lõunaune ajal ta reeglina voodisse ei pissi, kuigi seda mõnikord harva ka juhtub.
Jah. Me võime end lohutada sellega, et praegu ei loeta Kata probleemi veel meditsiinilisest seisukohast ebanormaalseks, kuid see pikalt kestnud olukord on üsna stressirohke. Kuigi me üritame temas mitte ebameeldivust ja häbitunnet tekitada, on ta ikkagi nii suur laps, et ta saab ise aru, et nii suured lapsed võiksid ainult potti pissida. Väga sagedased on need juhud, mil ta õhtuti nutab, sest ta ei taha mähet alla panna, sest tal on piinlik. Ta ei taha enam tita olla.
Ma loodan, et ehk tõesti juhtub ühel päeval see, et käib «klõps» ja meie probleem on lahenenud. Ükski lähenemine ei näi efekti andvat. Kuid samas olen ma valmis selleks, et meil tuleb veel pikalt vaeva näha.
Blogimise üleskutsele vastasin ma seepärast, et viimasel ajal on tekkinud käega löömise ja abituse tunne. Tunnistan ausalt, et teatud perioodi olen ma asjadel lihtsalt minna lasknud, kuid nüüd tundub olevat vajalik asi taaskord käsile võtta ja probleemile lahendus leida. Omal moel mõjutab see probleem tervet meie perekonda.
Ma loodan, et läbi nende kirjatükkide suudan ma rohkem analüüsida seda, mis asjad Katat parasjagu mõjutavad, hoida pikemat motivatsiooni teemaga tegelemisel ja saada ehk nõuandeid ja ideid ka Emmedeklubi spetsialistidelt ja toredatelt lugejatelt. Ehk aitab meie kogemus kunagi ka kedagi teist!
Kärt
