Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE värskest uuringust selgub, et Eesti lastekaitsetöö ja kohtupraktika on laste hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes on ebaühtlane – mõnikord arvestatakse lapse heaolu ja turvalisusega, teinekord lähtutakse aga peamiselt vanemate õigustest. Tähelepanuta kipub jääma vaimne vägivald ja vanemate vahelise vägivalla pealtnägemine. Lahendused olenevad sageli konkreetse spetsialisti teadlikkusest ja uskumustest.
Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kuidas lastekaitsetöös ja last puudutavas tsiviilkohtumenetluses selgitatakse välja lapse väärkohtlemise esinemine peres, kuidas hinnatakse ning arvestatakse väärkohtlemise mõju lapsele teda puudutavate kohtuasjade lahendamisel, samuti vaadati, millised on välisriikide vastavad regulatiivsed lahendused ja praktikad.
Uuring põhineb 122 perekonnaasja menetlusdokumentide analüüsil, ekspertintervjuudel kohtunike, lastekaitsespetsialistide ja advokaatidega ning STAR-i andmetel.
Tulemused näitavad, et kuigi kohtud arvestavad lapse vastu suunatud füüsilise vägivallaga, jääb vaimse väärkohtlemise ja lähisuhtevägivalla pealtnägemise mõju lapsele sageli tagaplaanile. Vanema õigus lapsega suhelda jätab nii mõnigi kord tagaplaanile lapse arvamuse ja heaolu. Kompromissiga lõppenud menetlustes ei hinnata, kas kompromiss lähtub lapse parimatest huvidest.
Menetlusdokumentides kirjeldatakse väärkohtlemist pigem tagasihoidlikult või välditakse teema käsitlemist ning väärkohtlemise tuvastamise ja selle mõju arvestamise praktikad ei ole ühtsed. Lapse arvamuse kaalumine ei ole alati kohtulahendite põhjendustes selgelt nähtav, sõltumata sellest, kas laps on tegelikult menetluses ära kuulatud või mitte.
„See tähendab, et kahe sarnase juhtumi puhul ühel juhul võidakse peresisest väärkohtlemist arvesse võtta ja teisel juhul mitte. Ühtsed põhimõtted väärkohtlemise käsitlemisel tagavad selle, et väärkohtlemine tuvastatakse ja selle mõju võetakse arvesse iga üksiku juhtumi puhul,“ ütles RAKE uuringu juhi Mari Puniste.
Mida varem märgatakse peresisese väärkohtlemise märke ja mida professionaalsemalt neile reageeritakse, seda paremini on tagatud laste heaolu ja turvalisus. On oluline, et kõik lapse peresisese väärkohtlemisega seotud juhtumitega tegelevad sotsiaal- ja õigusvaldkonna spetsialistid oskaksid ära tunda riskitegureid ja neile reageerida ning mõistaksid süviti, millised on vaimse ja füüsilise väärkohtlemise, sealhulgas lähisuhtevägivallale tunnistajaks olemise tagajärjed.
Uuringu autorite hinnangul aitaksid olukorda parandada selgemad juhised spetsialistidele, standardiseeritud riskihindamise tööriistad ning lapse individuaalsete vajaduste süsteemsem analüüs igas menetluses.
Osa uuringus välja pakutud soovitustest on juba ka töös, näiteks valmib Sotsiaalkindlustusametil selle aasta lõpus juhend lastekaitsespetsialistidele, kuidas paremini hinnata perevägivalla juhtumeid. Ka peagi Riigikogu menetlusse jõudev lastekaitseseaduse eelnõu kaasa, et keerukad lastekaitsejuhtumid saaksid suurema tähelepanu ja lapse arvamus oleks enam arvestatud.
