Lahutus või lahkuminek on alati raske. Holmesi ja Rahe stressiskaala järgi on lahutus emotsionaalse löögi tugevuselt teisel kohal kohe pärast abikaasa surma. Sellises seisundis on äärmiselt raske teha kaalutletud otsuseid, kuid just sel hetkel otsustatakse laste tulevik.
Lahkumineku hetkel aktiveerub inimestel aju limbiline süsteem – piirkond, mis vastutab emotsioonide ja ellujäämisreaktsioonide eest – ning see takistab rahulikku ja kaalutletud mõtlemist. Inimesed ei pruugi enam teineteist kuulda ega mõista.
Lahkumineku ajal ei pruugi vanem märgata, kuidas tema enda valu, hirm või pettumus lapse elu mõjutama hakkavad.
Kuidas minna lahku nii, et lahutus lapsi ei kahjustaks, annab nõu riiklik perelepitaja Stanislav Tšerepanov.
Kuidas valmistuda lahkuminekuks nii, et emotsioonid ei hakkaks juhtima ka laste elu puudutavaid otsuseid? Mida tasub lapse kaitsmiseks vältida?
Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas Judith Wallersteini 25-aastane uurimus, näitavad, et last ei kahjusta mitte niivõrd lahutus ise, vaid vanemate püsiv ja lahendamata vastasseis.
Lapse kaitsmiseks tasub vältida:
- lapse kasutamist „kullerina“ sõnumite edastamiseks: „Ütle oma isale/emale, et ...“
- vastutuse veeretamist lapsele: „Sa oled juba suur, otsusta ise, kellega elama hakkad“
- lapse kasutamist teisele vanemale haiget tegemiseks
Samuti tasub järgida „24 tunni reeglit“: pärast suurt tüli ärge tehke esimese ööpäeva jooksul ühtegi otsust, mille mõju ulatub kaugele tulevikku.
Millised teemad peavad vanemad kindlasti läbi rääkima, kui nad hakkavad kokku leppima lapse edasist elukorraldust? Milline on hea kokkulepe?
Hea kokkulepe on selge kokkulepe. Kui vanemate suhtlus on pingeline, ei piisa sõnastusest „näeme teineteist vastastikusel kokkuleppel“. Selline sõnastus jätab liiga palju lahtiseks ja võib tekitada uusi arusaamatusi.
Kokkuleppes tuleb lahti kirjutada:
- elukoht: kelle juures laps alaliselt elab;
- lapse liikumine ja suhtluskord: millistel päevadel ja kellaaegadel suhtleb laps teise vanemaga; kes lapse peale võtab, kust ja mis kell see toimub ning kuhu ja millal laps tagasi tuuakse;
- pühad ja vaheajad: kuidas jagatakse lapse sünnipäevad, jõulud, uusaasta ja koolivaheajad ning millal laps kummagi vanema juures viibib;
- kulud ja elatis: kuidas jagunevad kulud lapse huviringidele, riietele ja tervisega seotud vajadustele;
- tervis ja haridus: kuidas võetakse vastu otsuseid lapse lasteaia, koolivahetuse või ravi osas.
Millal on 50/50 suhtlusgraafik lapse huvides ja millal mitte?
See võib mõne pere jaoks väga hästi toimida. Samas on siin oluline tingimus: uuringud näitavad, et 50/50 mudel toetab lapse heaolu eelkõige siis, kui vanematevaheline pinge on madal ja igapäevane logistika hästi korraldatud. Kui vanemate suhtlus on väga pingeline, nad elavad teineteisest kaugel või laps on veel väga väike, võib pidev kodude vahel liikumine teda liigselt koormata. Seetõttu tuleb otsus teha alati individuaalselt, lähtudes konkreetse lapse vajadustest ja huvidest.
Kolm peamist soovitust vanematele
- Ärge kunagi tehke lapsest oma liitlast teise vanema vastu. Lapsel peab säilima õigus armastada mõlemat vanemat.
- Looge ettearvatavust. Stabiilsus ja selge graafik on parim ravim lahutuseaegse ärevuse vastu.
- Investeerige ühisesse vanemlusse, mitte „võitu“. Ka siis, kui üks vanem kohtuvaidluses peale jääb, jääb laps ikkagi lapseks, kes on pidanud kasvama keset kohtuvõitlust.
Perelepitus on võimalus tulla kriisist välja väärikalt. See annab vanematele võimaluse näidata lapsele, et ka kõige valusamaid erimeelsusi saab lahendada rahulikult – dialoogis, vastastikuse austusega ja lapse tulevikust hoolides.
Riiklik perelepitus kohtuvaidluse asemel
Perelepitus ei tähenda lapsevanemate paarisuhte lappimist, vaid viiside leidmist, kuidas last säästval viisil lahku minna ja omavahel lapsevanematena ka edaspidi edukalt koostööd teha.
Kohtumenetlus võib sageli süvendada vanemate omavahelist vastasseisu, mille keskmesse satub laps, keda võidakse hakata kasutama teise vanema mõjutamiseks, survestamiseks või karistamiseks. Sellises pinges kipuvad piirid kaduma ja kasutusele võetakse ka võtted, mis kahjustavad eelkõige last. Pikad kohtuvaidlused võivad endiste abikaasade vahelist distantsi veelgi suurendada ning lükata rahumeelsete suhete loomise võimaluse pikkadeks aastateks edasi.
Riiklik perelepitus on aga asjaosalisi säästev vabatahtlik protsess, mille keskmes on vanemate omavahelise inimliku suhtluse taastamine. Lahkumineku järel kulgeb paralleelselt mitu sügavat protsessi: inimesed jätavad hüvasti abikaasade/elukaaslaste rollidega ning õpivad suhtlema teineteisega vanematena. Lepitaja toel toimub oluline nihe: pooled õpivad neid kahte rolli eristama ning jätma järk-järgult minevikku vastastikused etteheited. Solvumised asenduvad siira hoolitsusega ühiste laste eest. Inimesed õpivad üksteist uuesti usaldama, mõistes lihtsat, kuid kõige tähtsamat tõde – abielu/kooselu võib lõppeda, kuid emaks ja isaks jäävad nad elupäevade lõpuni.
Erinevalt kohtumenetlusest säilib perelepituses vanematel endil kontroll tulemuse üle. Lepitaja tegutseb kui dialoogi arhitekt: ta loob turvalise keskkonna, kus on võimalik rääkida, üksteist kuulata ja kokkulepeteni jõuda.
Sageli tulevad vanemad esimesele kohtumisele ootusega, et lepitajast saab nende kohtunik või et tegemist on pereteraapiaga. Seetõttu tuleb piirid kohe selgelt paika panna: me ei ole siin selleks, et selgitada välja, kes on abielu lagunemises süüdi. Me oleme siin selleks, et kokku leppida, kuidas laps hakkab vanematega suhtlema, kuidas jagunevad kulud ning kus ta edaspidi elab. Kui fookus liigub minevikult lapse tulevikule, muutub ka läbirääkimiste dünaamika kardinaalselt.
Eestis saavad lapsevanemad kasutada sotsiaalkindlustusameti (SKA) korraldatavat riiklikku perelepitusteenust tasuta, selle eest tasub riik.
Protsessis osalemine on vabatahtlik. Lepitaja juurde on võimalik jõuda kahel viisil:
- Ise pöördudes: vanemad saavad esitada ühise või eraldi taotluse SKA iseteeninduses või kirjutada SKA-le e-kirja: info@sotsiaalkindlustusamet.ee. Seejärel määrab koordinaator perelepitaja, kes hakkab perega tööle.
- Kohtu kaudu: kui olete juba hagi esitanud, võib kohus suunata teid kohustuslikule lepitusmenetlusele.
