Eilse kurva uudise valguses on õige aeg meenutada, miks on vaktsineerimine nii tähtis ning miks on tuberkuloosivastase üldvaktsineerimise lõpetamine tõsist riskide hindamist vajav samm.
Tänu vaktsineerimisele on Eestist kadunud mitmed haigused, mis siiani maailmas veel liikvel on – näiteks pole Eestis enam ei lastehalvatust ega difteeriat, mis mõlemad siiani maailmas veel eksisteerivad. Mõningad vaktsineerimise vastased usuvad aga, et nakkushaiguste kadumise või vähenemise põhjuseks polegi vaktsineerimine, vaid ajaga paranenud hügieenitingimused.
Haiguste esinemise statistikale otsa vaadates tekib küsimus: millal hügieenitingimused siis paranesid? Kas 1945. aastal, mil hakkas vähenema difteeria esinemine? 1967. aastal, mil hakkas langema leetrite esinemine? 1993. aastal, mil hakkasid kaduma punetised? Või paranesid meie hügieenitingimused hoopis 2005. aastal, mil kadus laste hib-nakkus?
Statistikat vaadates näeme, et hügieeniteooria pole tõsi. Vaktsiinvälditavad haigused on meie ühiskonnast kadunud või nende esinemine on oluliselt vähenenud pärast riikliku vaktsineerimise algust.
