„Inimesest saab tõeline inimene läbi mängu”Friedrich Schiller

Ma olen tugevalt seda usku, et mäng on lapse arengus kesksel kohal. Õpin mänguterapeudiks ning õpingud on minu varasemat veendumust aina enam kinnitanud: mäng on lapse loomulik õppimise viis, millest ta saab nii emotsionaalset, sotsiaalset kui ka füüsilist kasu. Mäng on ka lapsevanemale ideaalne võimalus enda lapsega paremat kontakti saada – läbi mängu näitab laps, mis talle meeldib, mis teda huvitab ja ka seda, mis teda murelikuks teeb ja mis hirmutab.

Ma olin juba enne esimese lapse sündi üsna veendunud, et meie kodus ei saa olema palju (kui suhteline mõiste) mänguasju. Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui näen kastide viisi asju, kus kõik on läbisegi, muist jupid kadunud ja muist puudu. Kuna olen korda ja struktuuri armastav inimene, siis tundub minu enda jaoks täiesti hoomamatu sellisest kaosest midagi üles leida ja siis sellega toimetada, ning veel hoomamatum tundub, et seda võiks teha laps, kelle maailmanägemus- ja kogemus on niigi veel nii ahtake. Vaatamata lahketele sugulastele olen üldiselt suutnud kodus korda hoida – nüüdseks kahe lapse mänguasjad on paigutatud kenasti avatud riiulitele, kust nad saavad neid ise võtta ja tagasi panna, kui soovivad millegi muuda tegeleda.

Kuna meie kodus elavad kaks poissi, vanuses 3,5a ja 10 kuud, on meil esindatud väga erinevad mänguasjad. Noorema poja jaoks on väga tähtsal kohal erinevad muusikariistad, klotsid ja kopsimiskomplektid, vanema poja lelulaekas domineerivad juba pisut keerulisemat mõttetööd nõudvad asjad: legokomplektid, mänguköök, tööriistade komplektid, raudteed ja loomade minifiguurid.  Lisaks on meie peres hinnatud ka kunsti- ja käelise tegevuse tarbed, mis annavad lapsele võimaluse ise luua, täpp paberil võib olla lind või kala, savitükk võib olla päkapikk või sõdur..

Mõlemad lapsed armastavad ka raamatuid – üks küll alles tunneb rõõmu lehtede lappamisest, teine oskab juba pildilt nähtu põhjal päris sisukaid küsimusi küsida.

Ma arvan, et mänguasjad on lapse kujutlusvõime arendamisel olulisel kohal, andes nii füüsilise kui ka emotsionaalse kogemuse. Ma usun, et meie kodune mänguasja-arsenal toetab lapse kujutlusvõime arengut, kuid kujutlusvõime arendamisel pean vaatamata poelettidel laiuvast kaubavalikust olulisemaks, et igapäevane keskkond lapse ümber oleks võimalikult mitmekesine. Pean oluliseks, et laps saaks näha ja proovida erinevaid asju ning täiskasvanutel oleks aega selgitada. Selgitada, kuidas seemnest saab taim, kuidas trepikoja elektrikilbis nokitsev onu teeb tähtsat tööd ning mismoodid sügavkülm üles sulab kui pistik seinast välja unustada.. ups! Ma arvan, et laps saab kehastuda kokaks, postiljoniks või remondimeheks, ehitada talu või liikluslinnakut, kui tal on olemas ettekujutus, mis on just selle asja juures need iseloomulikud nüansid. Laps saab oma mängu tuua ainult need elemendid, millega ta on juba ühel või teisel viisil kokku puutunud ning seeläbi saab ta rakendada enda kujutlusvõimet – näiteks ronida harjaga kapi otsa ning „olla korstnapühkija” J. 

SIPSTI.EE

BALULA