Viljatusravi on tänuväärne, aga vaevarikas teekond, millele sattunu vajab tuge

Viljatusravi on tänuväärne, aga vaevarikas teekond, millele sattunu vajab tuge

16. Jul 11:47 Emmede Klubi Emmede Klubi

Igal aastal sünnib Eestis sadu lapsi, kes ei oleks meditsiini abita siia ilma kunagi jõudnud. 2019. aastal oli neid lapsi 488. Viljatusravi on enam kui tänuväärne, aga ka füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt väga kurnav teekond.

Üks, kes sellele teekonnale jõudnud peredele tuge pakub, on kogemus- ja raseduskriisinõustaja Triinu Tints.

Triinu enda lugu algas küll roosadest triipudest, kuid paraku oli rasedus emakaväline ja lõppes munajuhade eemaldamisega. „Teades, et ma enam kunagi meditsiini abita ei rasestu, alustasin 2014. aastal viljatusravi teekonda,“ jutustab ta.

Statistika järgi lõpeb rasedusega vähem kui kolmandik viljatusravi tsükleist. Lapse sünniga veelgi vähem. Triinu jäi rasedaks alles seitsmendal katsel. Paraku lõppes seegi kord kurvalt: „Tagantjärgi diagnoositud emakakaela puudulikkuse tõttu sündis mu esimene laps 22. rasedusnädalal ja oli liiga pisike, et ellu jääda.“

Läks veel viis ravitsüklit, et Triinu uuesti rasestuks. Rasedus oli keeruline, kuid paigaldatud emakakaela tugiõmbluse ja arstide abil kasvab peres nüüd terve laps.

Esimese lapse surm viis aga Triinu kogemusnõustaja väljaõppesse. „Tundsin, et kui ma olen pidanud nii palju läbi elama ja olen sellega hakkama saanud, siis soovin olla teiste jaoks olemas, kel sarnane teekond käia.“

Kogemusnõustajaks juba õppinud, tundus loogiline ja loomulik jätk õppida raseduskriisinõustajaks. Lisaks sellele on Triinu end koolitanud leinanõustamise vallas, et olla toeks peredele, kelle laps sureb. „Minu kogemusnõustamise teemad on viljatus ja viljatusravi, kunstlik viljastamine, riskirasedus, lapse surm ja lein,“ loetleb ta.

Me kõik teame kedagi, kellel on olnud raskuseid loomulikul teel lapse saamisega. Kedagi, kes on raseduse kaotanud. Ning tõenäoliselt teame ka kedagi, kes on saanud lapsevanemaks tänu viljatusravile. Viljatusravist kui faktist räägitakse täna juba päris palju. Sellest, kui raskeks viljatusega tegelemise kogemus vaimselt saada võib, räägitakse aga veel vähe, ning paljud viljatusega rinda pistvad paarid tunnevad ennast justkui muust maailmas eraldatud mustas augus.  

„Viljatus ja viljatusravi mõjutavad inimese elukvaliteeti, igapäevalu ning paarisuhet, see avaldab mõju füüsilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele ning võib-olla ka majanduslikule heaolule. Suurem osa viljatusravist on ebameeldiv ja selle läbitegemiseks peab olema tugev enesekontroll ning head toimetulekuoskused,“ sõnab Triinu.

Et sellealast teadlikkust tõsta, palusime Triinul rääkida, millised on sagedasemad probleemid, millega viljatusravi saavad paarid peavad rinda pistma, ning kuidas ennast sellel teekonnal aidata.

Millised füüsilised raskused võivad IVF-raviga kaasneda?

IVF-raviga kaasnevad raviskeemid tähendavad mitmesuguste ravimite ning vitamiinide tarbimist, näiteks igapäevast kellaajalist iseenda süstimist. Kõik see avaldab mõju kogu kehale - üsna tavaline on IVF-raviga kaasnev kaalutõus, aga ka hormoonide mõjutamisest tingitud tujukõikumised. Kõige tõsisem kõrvaltoime on munasarjade hüperstimulatsiooni sündroom (OHSS), mis võib tekkida hormoonide annustamise tagajärjel.

Kuidas võib viljatusravi mõjutada inimeste vaimset tervist?

Viljatusraviga alustades käib sellega kaasas nii ärevus kui ka lootus, ebaõnnestumine võib aga kaasa tuua leina. On inimesi, kellel õnnestub kohe esimene katse, mõni teine peab mitu korda proovima, enne kui õnnestub. On inimesi, kes teevad palju katseid, aga õnnestumist ei tulegi. On inimesi, kellel katse õnnestub, aga rasedus katkeb kas ise või on vaja see meditsiinilisel põhjusel katkestada.

Paarid jõuavad viljatusravini siis, kui kõik teised võimalused on end ammendanud. Viljatus ja ebaõnnestunud viljatusravikatsed võivad halvasti mõjuda enesehinnangule, kehapildile, naiselikkusele ja mehelikkusele. Kaasneb frustratsioon ja stress. Kui neile aspektidele lisada juurde ebaõnnestunud IVF-katse, võib see tähendada ärevuse ja depressiooni teket.

Olenemata sellest, kas viljatus on tingitud  mehest või naisest, võivad naised oma partnerist rohkem süüd tunda. Ka naiste enesehinnangut, süütunnet ning seksuaalsust mõjutab viljatus rohkem kui nende meeste oma. IVF-i kontekstis seletatakse naise kõrgemat stressitaset seoses tema suurema kaasatusega IVF-i ravisse  (Beaurepaire, et al., 1994). Kapaljud mehe viljatusega seotud ravimeetodid hõlmavad protseduure naisega.

Kuidas võib viljatusravi mõjuda suhetele partneri ja teiste inimestega?

Viljatusel võib olla mõju ka paarisuhtele. Uuringutes on tulnud välja, et paarisuhte kvaliteeti mõjutab viljatusravi pikkus, näiteks on raviga alustajad suhtega rahulolevamad kui need, kes on saanud pikaaegset ravi. Soovitan vajadusel nõustaja või terapeudi poole pöörduda, kes saab aidata paaridel stressitekitajatega toime tulla ja suhteprobleemidega varakult tegeleda. Varane sekkumine ja ennetavad meetmed võivad vähendada viljatusest tingitud stressitekitajate kahjulikku mõju ja tugevdada suhteid, mis võivad ravi edaspidistes etappides muidu haavatavad olla (Gerrity, 2001).

Kuna viljatuse ja viljatusravi näol on tegemist oluliste, tihtilugu kogu tähelepanu ning ressurssi hõlmavate ja ka väga isiklike teemadega, siis võib see kõik pingeid ja konflikte tekitada. Kõige selle taustal on täiesti loomulik, et IVF-ravi ja katsete tegemise ajal on raviga seonduv esikohal, kõik ülejäänu on teisejärguline. Näiteks võidakse hakata end sotsiaalselt teistest eraldama, vältima rasedaid ja väikelaste emasid, mis omakorda võib mõjutada suhteid lähedaste ja sõpradega. 

Kas viljatusravist peaks oma lähedastega rohkem rääkima?

On inimesi, kes jagavad toimuvat vabalt ja räägivad sellest, nende jaoks on oluline seeläbi lähedastelt saadav toetus, neile annab teiste kaasaelamine ning asjade väljarääkimine tuge ja maandab stressi.

Samas on ka neid, kes hoiavad kõike enda teada. Ka selleks võib olla erinevaid põhjuseid, näiteks ei taheta lähedasi oma probleemidega kurnata, ei olda valmis vastama tekkida võivatele küsimustele, peljatakse mõistmatust. IVF-ravi on ettearvamatu ja olukordi võib ette tulla isesuguseid, ka see võib olla põhjuseks, et ei taheta rääkida, kuna kardetakse nii iseenda kui lähedaste reageeringut toimuvale.

See, kes kuidas talitab, kas jagab või mitte, on igaühe oma otsus ning vastutus.

Oluline on mitte jääda üksi, vaid leida endale usaldusisik kas partneri, mõne pereliikme, sõbra, nõustaja näol.

Kuidas ennast viljatusravi perioodil toetada?

Soovi korral on võimalusi teiste IVF-itajatega suhtlemiseks. See võib aidata hajutada eraldatuse ja ebanormaalsuse tunnet, mis viljatusega kaasas käib. Näiteks on Facebookis kinnine IVF Eesti grupp, millega on oodatud liituma inimesed, kel on seos kunstliku viljastamisega. MTÜ Oma Pere korraldab infoõhtuid ning kogemuskohtumisi IVF-iga tegelejatele. Eesti keeles on ilmunud ka mõned temaatilised raamatud – „Tahan last saada“, „Tule meie juurde“, mis võivad sel teekonnal toeks olla.  

IVF-ravi saavad inimesed võivad ravi ajal elukvaliteedi parandamiseks soovida psühholoogilist nõustamist, mis aitab vähendada stressi ja ärevust. On olemas raseduskriisi nõustajad, kogemusnõustajad, psühholoogid, terapeudid, kes on koolitatud neil teemadel toeks olema. Nõustamise kaudu saab läbi ja lahti rääkida mõtted ning tunded, mis on diagnoosi ja raviga kaasnenud.

Mina pakun raseduskriisi nõustamist ja IVF-kogemusnõustamist, on olemas ka veebikohtumise võimalus. Minuga saab ühendust telefoni (+372 58 900 579) või e-kirja (triinu.tints@gmail.com) teel. Minu tegemiste ja asjakohase infoga saab end kursis hoida siin: www.triinutints.ee ja siin: https://www.facebook.com/Kogemusn6ustajaTriinu.


Kasutatud allikad

1.     Beaurepaire, J., Jones, M., Thiering, P., Saunders, D., & Tennant, C. (1994). Psychosocial adjustment to infertility and its treatment: Male and female responses at different stages of IVF/ET treatment. Journal of Psychosomatic Research, Vol. 38, No. 3, pp. 229–240. https://doi.org/10.1016/0022-3999(94)90118-X

2.     Gerrity, D. A. (2001). Five Medical Treatment Stages of Infertility: Implications for Counselors. The Family Journal, Vol. 9, No. 2 pp. 140–150. https://doi.org/10.1177/1066480701092008