Uus kuu on juba ammu käes, aga alles nüüd jõudsime me Reigo ja Annega uuele Lindexi tuurile oma 70eurost poekrediiti kulutama. Nagu eelmine kordki, vaatasin enne üle oma olemasoleva inventari. Raseduse kestel ühe armsa naisterahva käest sain ju neli kotitäit head ja paremat. Nüüd kuis 56 on väikseks jäämas, sain hakata suuremaid numbreid sorteerima.
Selgus, et puudu jääb ikkagi nendest paganama bodydest, mida algul tundus terve maailma laste jagu olevat. Eks neid oligi, neid väiksemaid numbreid. Tegelikult ütleb silt ju neis 0-3 kuud, aga meie pontšikule on lühikese varrukaga eksemplarid, mida mul kõige enam on, varrukatest kitsaks jäänud. Maru tüütu on neid seega selga sikutada ja ilmselt ebamugav Annel ka kanda. Pikavarrukalisi, mida aina jahedamaks muutuvate päevadega üha enam tarvis läheb, on mõned üksikud. Noh, selliseid ilusaid. Mõned terved ja puhtad, aga kulunud välimusega on ka, neid kannab Anne vaid öösiti.
Muret tekitab ka üleriietus. Mingid kombed mul on, aga natuke liiga talvised. No veel ei paneks selga. Samas jahedam juba on ja midagi peaks justkui veel olema. Kui võtta malli sellest reeglist, mis ütleb, et lapsele läheb selga nii palju riideid kui paneksid endale pluss kaks kihti. Eks inimesed on erinevad, aga küllap ta ikka nata soojemalt riides peaks minugi puhul olema. Ja nii seadsin sihiks leida ka miskit soojemat, mida hea talle peale panna ja ära võtta.
Ja sokke! No sokke oli mul terve sahtlitäie jagu ja kui algul olid kõik absoluutselt suured, siis nüüd, imeväel ja justkui üleöö on kõik väiksed! Umbes neli paari on selliseid, mida saab mugavalt kanda ja on kobedad ka. Ilmselgelt liiga vähe, kui mõnikord suisa kaks korda päevas (ilmselt ema lollusest ka) kand kakasesse mähkusse satub.
Otsustasimegi Reigoga, et olulisemad asjad võtame enne ja siis poodleme juba silmadega edasi ja võtame asju, mis on võib-olla rohkem ilusamad kui vajalikud. Paraku neid kombesid, mida veebis veel samal hommikul silmata võisin, poes ei märganud. Mõned valged karvased kõrvadega eksemplarid olid, aga hakkasin kahtlema. Valge on värv, mis kipub vägisi kirjuks minema. Pealegi mul on mingisugune kerge vastunäidustus tekkinud nende karvaste asjade vastu. Noh, need igasugused kapuutsidega jakid ja kombed, mis titadele on disainitud – sageli on nad nii ilusad ja pehmed nagu kaisukarud. Aga natuke nagu ei taha. Ma ei oska seletada, aga mulle manab millegipärast silme ette mingi võltskarusnahast kasukaga tsikk. Anne ei ole selline ju.. Aga see on minu mingi imelik kiiks lihtsalt. On ju ilmselt tegu väga mõnusate asjadega, kus tital hea olla.
Aga on hea olla tõenäoliselt ka selles roosakas-lillakas kampsis, mis mulle seal hoopis silma jäi! (olen alati pigem selline villane tüüp olnud) Panen veel selle roosaka mütsikese ka Annele pähe, mis tundub niii mugav, et paneks endalegi, aga kahjuks minu suurust ei olnud. Ja et ikka kõik Anne seitse kaelavolti oleks tuule käest varjus, haarasin riiulilt ka ühe pandadega salli.
Bodyde valik on Lindexis väga-väga lai. Neid sai võetud ja vaadatud pea igal riiulil. Õnneks oli sel korral ka vajalikke suurusi märksa rohkem (eelmine kord sattusime ilmselt sellisel ajal, kus meie suurused olid paljudel asjadel otsa saanud). Valisime kolm pikavarrukalist ja kaks alusbodyt, mida hea ihusoojenduseks hilpudele alla panna. Lisaks soetasime loomulikult need hädavajalikud sokid, kokku neli paari.
Pildil on näha ainult üks alusbody ja puudu on ka üks paar sokke. Need said kohe koju jõudes Annele selga (sokke võib all pildil näha), sest preili sai teel koju hakkama uskumatu portsu kakiga, mis valgus nii armsasti mähku vahelt mööda säärt tal alla, et kui koju jõudsin oli mu ahastus suur, sest pessu läksid nii seljas olnud body, sipukad, turvahälli kate kui ka minu kleit ja võrevoodikardin. Jap, ka need viimased kaks, sest emme tiris sipukad jalast sellise lennuga, et kakki pritsis igasse suunda! Elu on seiklus, ma ütlen..
eveliiy