…. On lihtsalt kogu aeg! Võiksin vist igal ajahetkel end siruli visata, silmad sulgeda ja õndsalt unne vajuda. Uni on viimasel ajal olnud lihtsalt suurepäraselt magus!
Minu praegune päevarežiim näeb välja umbes selline: ma tõusen kell 6, aga ärkan kuskilt 8 ajal. See tähendab, et minu esimesed hommikused toimingud leiavad aset unises sudus, kus minu liigutused on aeglased ja vaevarikkad, minu jäsemed nõrgad ja silmad kergelt paistes. Mu mehele meeldib hirmsasti minu padjanäo üle irvitada:) Aga eks ta ole naljakas tõesti..
Tööle jõuan ma kuskil veerand 9. See ärkamine toimubki mul reeglina tööle minnes. Mu teekond on üsna lühike, aga kulgeb läbi pargi ja on väga meeldiv. Ma naudin hommikust vareste kraaksumist, vahel on ka mõnusalt udune ja täiestki kindlalt alati on VÄGA vaikne.
Tööl ma aktiviseerun nii umbes paariks tunniks. Hiljemalt 12ks on mul juba tappev nälg. Pärast söömist tahab iga inimene leiba luusse lasta ja nii ka mina. Selle vahega, et see tunne vältab umbes sinnamaani kuni ma lõpuks koju jõuan. Koju jõudes tunnen ma end täiesti väsinuna ja hea meelega heidaksin kohe voodisse. Õnneks või kahjuks tuleb siiski reeglina mõnda asja veel enne teha – nt süüa valmistada või ahju kütta.
Kindel on see, et kella 19ks on mul silmad juba vidukil ja suu lõdvalt mossis. No lihtsalt mingi tohutu vägi tõmbab mind iga rakuga voodisse! Kui ma nendel hetkedel järele annan ja heidangi pikali, siis sinna ma jäängi! Ei ole mingi probleem hommikuni nii magada…
AGA mu kallis mees jõuab tavaliselt alles sel ajal koju. Pahatihti isegi hiljem. Ja ta sööb ja kasib end nagu iga teine ning alles pärast neid toiminguid sooviks ta ilmselgelt oma naise tähelepanu. Mina aga, vana nott, juba magan ilmselt. Ja nii mulle tundub, et kuigi me elame koos, ei ole me üldse sugugi nii palju reaalselt ka koos…
Kui mul ei oleks absoluutselt mitte midagi teha, ma ilmselt magaksin, sööksin ja magaksin vaheldumisi terve päeva. Unenäod on ka kuidagi eriliselt värvikad, sisutihedad ja mõnusad. Enamasti ma kahjuks ei mäleta hommikul enam, mida ma täpselt nägin, kuigi emotsioon on alles.
Mingi aeg otsustas mees, et on paras aeg sõbrad külla kutsuda ja üks tore soolaleivapidu korraldada. Olin loomulikult päri! Mõte tundus väga hea! Mis võiks olla parem kui kamp mõnusaid inimesi koos? Hindasin end aga täiesti üle. Mees muidugi pani peo alguse ajaks kell 6-7, mis tähendas, et mõni külaline vaarus uksest sisse alles kell 8 või 9. Ja nii juhtuski paratamatus – kuskil kella 9 ajal olin ma omadega juba nii kutu, et suutsin vaevu süveneda inimeste juttu ja vahtisin lihtsalt tühjalt enda ette.
Mingi hetk mees ikka küsis, et kas ma olen väsinud, aga tegi seda nii toredasti valju häälega ja kõigi tähelepanu köites, et loomulikult ma raputasin naeratavalt pead. Aina juurde tekkivad veinipudelid tekitasid minus ahastust. Suurem ahastus oli minu aga see, et mis minust saanud on? Ma ei kannata isegi õhtuseid koosviibimisi enam? Kell 9 hakkan juba meeleheitlikult otsima nurka, kuhu saaks kerra keerata nii, et keegi ei märka? Issand! On ilmselt ütlematagi selge, et nii pea selliseid õhtuseid pidusid me enda juures enam ei korralda. Kui pidu peab olema, siis algab see lõunast! :)
Greetel EmmedeKlubi.ee