Tüdruk, armastan päikest ja tuuli…

Mul on ikka ütlemata hea meel, et meil suvine beebi on tulemas. Olen ise suvetüdruk ja ilmselt seetõttu olen kogu elu soojust, päikest ja kõike muud suvega kaasnevat täiel rinnal nautinud. Eile ma ei pidanud enam vastu ja utsitasin ema takka, et peaks ikka minema jõe vett katsuma. Eelmine aasta tegi ema esimese supluse 16. mail ja mina nädal hiljem. Ja eile oli täpselt selline tunne, et oleks nagu paras aeg.

Ilm soosis minu kavatsusi ja päev oli super ilus! Termomeeter näitas väga ilusaid numbreid juba hommikul, taevas oli mõnusalt helesinine ja puhus ka malbe, soe-soe tuul. Ma lihtsalt armastan sellist ilma! Nagu pildilt näete, läks kõik plaanipärast ja saime esimese supluse tehtud. Kes pole jões harjunud ujuma, ei mõista seda rõõmu, aga mina olen maast ja madalast seal ning ka teistes jõgedes ujunud ega oskaks enam ilma selleta suve korralikult nautida. Tänagi igatsen sinna tagasi, aga kodus on tegemist liialt palju, et seda sõitu ette võtta.

Nagu jutust võib aru saada, siis mul läheb suurepäraselt. Kõht ja seal pesitsev inimolend endiselt ei sega minu igapäeva elu ja ma endiselt veel naudin rasedust. Iga kord, kui loen, et jälle keegi juunibeebidest on ilmale tulnud, käib must väike närvikõdi läbi. No lihtsalt veel ei tahaks…

Palavusega ikka natuke vaevab, et varbad sardellideks vägisi tahavad muutuda ja ükski king ei ole mugav ja riided kleepuvad naha külge jne jne, aga kõigest sellest hoolimata käin ma ringi naeratus laialt näol. Ja nii ma liuglen ringi oma uutes ilusates eri värvides kleitides, lilled juustes ja laulan mõttes „tüdruk, armastan päikest ja tuuli… tüdruk, sinust ma unistan vaid“. Teadagi, kellest unistan, eks.

Üks mure mul siiski on. Nimelt öösiti on juba kehv magada, pidevalt lööb valu vaskusse kanni ja see levib mööda mu jalga alla. Valu on tugev ja terav ning viib korraks une. Saan aru, et see on närvivalu ja sellele muud ravi ei ole kui sünnitus. Siiski, leevendada ikka annab. Selle tarbeks mudib mu armas abikaasa igal õhtul mu jalgu. Et natuke tema tööd ja enda vaegusi vähendada, otsustasin proovida lasta end mudida ka professionaalil.

Nii ma külastasin sel nädalal Kaarli massaažisalongi, kus üks armas tütarlaps teostas rasedate massaaži. Ausalt, erilist ettekujutust ei olnud, et kuidas ta mind mudima hakkab, sest selili mul väga mugav olla ei ole. Õnneks, oli ta (üllatus, üllatus) rasedate vaegustest täiesti teadlik ning oskas mind igas asendis mudida. Jube valus oli see ikkagi! No ta ju näppis kõik mu närvipunktid läbi ja vahepeal oli selline tunne nagu laseksin end tätoveerida, aga tulemus oli suurepärane. Lisaks pakkus massöör ka mõned kodused nipid valu leevendamiseks. Minuga üheaegselt sai ka Reigo endale samas salongis mudimist, on ju temagi selle välja teeninud:)