Iga sünd on eriline, aga mõni on erilisem kui teine, sest see lõppeb ootamatult kiiresti - aega ja kohta valimata, kirjutab Postimees, kes vahendab esmasünnitaja Kristi kogemust. Nimelt sünnitas Kristi oma poja Tallinn-Pärnu maantee 27. kilomeetril.
Kui Kristi hommikul kõhus kerget valutorget tundis, haaras ta reha ja asus aias sahmima. Valud käisid ebaregulaarselt, umbes tunniste vahedega. Naine teadis loengutest, et see tähendab: sünnituseni võib minna veel 15 tundi, aga protsessi kiiredamiseks on kasulik liikuda. Kuid ootamatult hakkasid tuhud käima iga viie minuti tagant - üldse mitte nii, nagu perekoolis räägitud.
Kristi ja Kalju elavad Maidlas - 40 minuti pikkuse sõidu kaugusel Tallinna kesklinnast. Pakiti kotid ja iseennast autosse, aga kuigi kaugele ei jõutudki. Esimest peatust nõudis Kristi juba koduuksest napi paari kilomeetri kaugusel – veed tulid ära. Kalju hakkas taipama, et asi läheb kriitiliseks ja helistas häirekeskusesse.
Kristi seisis jalad ristis, käed autole toetatud, maantee ääres ja karjus. Ta ei teadnud, kumb asi lapsele rohkem halba võiks teha, kas tema vägisi sees hoidmine või teepervel ilma igasuguse meditsiinilise abita sünnitamine. Kalju oli valmis lapse ise vastu võtma.
Sekelduste tõttu paari asukoha ülesleidmisel jõudsid Kohilast ja Sauelt välja saadetud brigaadid Kristini alles paarikümne minuti pärast. Kohe kiirabimasinasse, püksid rebadele ja doktori hinnang: pea on näha. Kristi põhimõtteliselt hingas oma lapse hetkega välja. Pisike roosa nunnukas tegi häält ja värske isa kutsuti nabanööri läbi lõikama. Kiirabiauto vilkuritega ees, Kalju kindlalt taga selle tuules, jõuti lõpuks ka haiglasse. Pisike tüdruk sai hindeks üheksa ja nelja päeva pärast lasti pere koju.
Loe tervet lugu Kristi ja Kalju tütre sünnist SIIN.
Kas ka Sina tead kedagi, kes ei jõudnud sünnituseks haiglasse? Räägi meilegi!
