Sally rasedusblogi: I trimester

Esmarasedana olin vaid õudusjutte kuulnud I trimestrist. Kartus oli suur ka minul, sest esimesed raseduse sümptomid tekkisid üllatavalt kiiresti. Sain ma tegelikult aru, et olen lapseootel, hetkel, kui ma olin sunnitud restoranist jooksujalu väljuma, sest järsku tundusid kõik toidulõhnad tugevamad kui eales varem. Tegelikult aga kõik nii hull ei olnudki, kui vaimusilmas ette oskasin kujutada. 

Kuuendal rasedusnädalal käisin arsti juures rasedust kinnitamas, et raseduses ikka 100% kindel olla. On  palju kindlam tunne, kui spetsialist rasedustesti tulemust ning pidevate iiveldushoogude põhjuseid kinnitab. Kuna rasedus oli juba sealmaal, et suure tõenäosusega võib loote südametööd näha, siis ootasin arstil käiku eriti suure ärevusega. Sel momendil, kui arst naeratas ja palus mul ekraani vaadata, kus üks pisikene süda ekraanil võbeles...teate, neid emotsioone ei ole võimalik kuidagi kirjeldada, neid saab vaid ise tunda! :) Ma olin nii rõõmus, et väike õnnepisargi jooksis mööda põske alla. 

Päev-päeva järel õppisin oma keha aina paremini tundma ning sain aru, et iiveldus läheb seda hullemaks, mida suurem vahe söögikordade vahele tekib. Ühel päeval unustasin ma kogu oma snäkivaru koju ja ma pidin hulluks minema...kartsin töölt tulles, et ilmselt pean kohe hakkama inimestele seletama, et ei..ma ei ole umbjoobes neiu keset tänavat, kes alkoholiga nädala keskel liiale on läinud ja oma sisikonda üritab välja oksendada, vaid kõigest seitse nädalat rase. Vahepeal küll kahjuks, aga enamjaolt ikkagi õnneks, ei ole ma raseduse ajal mitte kordagi oksendanud. 
Kuna üsna kiiresti sai mulle selgeks ka see, et "hommikust" iiveldust ei eksisteeri ning on olemas vaid "tulen, millal tahan" iiveldus, siis tähendas see ka töö juures kehvemaid ja paremaid päevi. Kuna ma tahtsin oodata 12. nädalani rasedusest teatamisega, pidin ma suutma varjata päris mitmete silmapaaride eest vahel võimatuna näivaid iiveldushooge. Nii ma käisin tihtipeale tunni aja jooksul kolm korda vetsus iiveldust "üle hingamas", kükitamas ja palvetamas, et see ruttu mööda läheks. 

Isud olid täpselt sama jonnakad kui väikesed lapsed, kes õhtuti magama jääda ei taha. Enamjaolt tähendas see seda, et süüa kõlbas ainult värskeid asju ehk menüüsse kuulusid salatid ja puuviljad. Sinna kõrvale võisin vitsutada ka võileibu, aga ainult sellisel juhul, kui külmkapis suitsuvorsti leidus. Koju tuli varuda ka gaseeritud vett, sest saksapreilile ei sobinud teps mitte tööl olev kraanivesi ning ega koduski see väga alla minna tahtnud. 
Ning et mu mehe elu ka liiga lihtne ei oleks, keeldusin ma mõneks ajaks ka toidupoodides käimisest. Iga kord, kui ma oma jala poe ukse vahelt sisse pistsin, lõppes see tundega, et kogu mu sisikond tahab ennast siin samas väljutama hakata. 

Samuti lisandus seitsmenda nädala paiku sümptomite pagasisse meeletu väsimus. Kui ma enda meelest olin piisavalt elukogenud, et teada, mida üks õige väsimus tähendab, siis nüüd sai see aga täiesti uue dimensiooni. Mitte ükski vägi ei suutnud enam ühel hetkel minu silmi lahti hoida. Nii käisin ma salaja tööl WC-s silmi looja laskmas, vajusin diivanil istudes sügavasse unne ning tegin vabadel päevadel nelja tunniseid lõunauinakuid. Kui Eestis oleks tol hetkel kuskil korraldatud unemaraton, siis oleksin ma suure tõenäosusega selle võitnud. 

Aga kui te arvate, et iiveldus või suur väsimus olid minu jaoks kõige raskemini talutavad sümptomid I trimestril, siis te eksite. Tegelikult oli mul kõige raskem saada uuesti sõpradeks hoopis oma rindadega. Need kurivaimud ei lasknud mul üldse meeldivalt oma väsimust välja puhata. Ma üritasin viimase hetkeni kõhuli magamist nautida, aga mu rinnad ei soovinud selles osas üldse koostööd teha. Kuigi ma nö sain nende peal magada küll, siis nii osav ma siiski ei olnud, et unes automaatselt ennast püsti ajaksin pööramiseks. See aga tähendas seda, et mu pommid jäid kuidagi valesse asendisse kõhuli magades ja ennast pöörates hõõrusid need linade vastu nii tugevalt, et ma valust vahepeal vaikselt isegi paar pisarat poetasin. 

Kuigi see postitus võib tunduda päris vinguv, kui väsinud ja paha mul koguaeg olla oli, siis tegelikult olin ma päris õnnelik, et ma ennast rasedana tundsin ning sümptomid olemas olid. Olen lugenud, et mõnel rasedal sümptomeid ei teki ning sellest oleks olnud omamoodi kahju, kui mitte miski rasedusele ei viitaks. Vähemalt tuletasid juba esimesel trimestril mõningad asjad mulle beebit koguaeg meelde. Ja olgem ausad, tegelikult olin ma õnnega koos, sest sain jätkata oma tavapärast elu, ilma et keegi midagi väga aimatagi oleks osanud. 

Kuidas teie I trimester/trimestrid möödus(id)? Millised sümptomid teid kõige enam väsitasid?