"Loote väline pööramine". Kui ma neid kolme sõna esimest korda novembris kuulsin, pidin ma pikali kukkuma. Ma ei olnud näinud ega kuulnud, et sellist asja tehakse. Ei olnud minu tutvusringkonnas kellelgi kogemusi, ei olnud ma sellisest imeasjast kusagilt varem ka kuulnud.
Kui ma esimest korda “loote väline pööramine” Google’sse sisse lõin, panin ma selle sama targalt kinni. Kuigi meditsiiniasutuste poolsed infolehed olid optimistlikud, sattusin ma ikkagi Perekooli või muude foorumite lehekülgedele, kus loote välist pööramist kogenud naised iseloomustasid seda protseduuri kui üht jubedaimat kogemust nende elus. Alles hiljaaegu lasi sama protseduuri teha ka üks kuulus Hollywoodi staar, kelle sõnade järgi oli see valusam kui sünnitus.
Sel esmaspäeval arsti juurde minnes teadsin ma vaid üht – minu kõhuelanik ei ole ennast ise ära pööranud ning edasise osas tuleb otsuseid vastu võtta järk-järgult. Ultraheli kaudu sain teada, et beebi asetses tol hetkel minu kõhu paremal poolel ja vasak pool oli täitsa tühi. See seletas hästi, miks mu kõht pidevalt veidi vildakas mulle tundus. Sirutas teine oma jalgu kenasti mu vaagnale ja tundis ennast hästi. Arsti sõnul oli lootevett pööramiseks piisavalt, laps kaalus kuskil 3000g ning pööramiseks vastunäidustusi ei olnud.
Ütlesin, et tahan pööramist proovida ning anda lapsele võimalus loomulikul teel sündida ning endale võimalus vaginaalsel teel sünnitada.
Ma teadsin, et õnnestumisprotsent on 50. Nagunii on ainult kaks võimalust - kas õnnestub või mitte. Aga ka üleüldises plaanis õnnestuvad pööramised umbes 50% juhtudest.
Selleks, et kuskil internetiavarustest oleks võimalik lugeda ka üht täiesti objektiivset ja detailset lugu loote välisest pööramisest, otsustasin enda kogemuse võimalikult täpselt kirja panna.
Hommikul ärkasin korraliku ärevusega. Ma ei osanud midagi oodata või loota. Sisetunne justkui ütles, et kõik läheb hästi ning see aitas end rahulikuna hoida. Palusin ka võimalusel mehel kaasa tulla, sest kahekesi on ikka julgem ja kui peaks midagi juhtuma, siis on ta vähemalt kohe olemas.
Esimese asjana kontrolliti, ega loode juhuslikult end pooleteise päevaga ise pole otsustanud ümber pöörata. Ei, otse loomulikult ta ei olnud. Pidin vastama tavapärastele küsimustele, mis haiglasse vastuvõetavatelt ikka küsitakse ning täitsin anesteesia-alase küsimustiku, kui seda peaks vaja minema. Korduvalt räägiti mulle protseduuri riskidest, millest suurimaid ma eelmises postituses ka mainisin – looteveed võivad puhkeda ning kutsuda esile sünnituse, loote südametöö võib aeglustuda, mille tagajärjel tuleb sooritada erakorraline keiser. Arst mainis ka, et ta ei mäleta, millal viimati mõni riskidest ka päriselt teoks sai, seega tundsin ma end kindlalt. Pealegi oli sisetunne väga positiivne.
Pärast mõningast ootamist tehti mulle KTG, et veenduda lapse heaolus. Kui kõik näis korras olevat, tilgutati mulle veenisiseselt ravimit, mis hoiab ära emaka kokkutõmbed. Päris ausalt oli just see kõige õudsam hetk, sest see ravim paneb südame tohutult puperdama ning omal jalal käimine on võimatu (ja mina tobu veel mõtlesin, et milleks mulle seda ratastooli siin nüüd vaja on). Kõik, mis järgneva viie minuti jooksul juhtus, käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud oma mõtetelegi järgi. Mind sõidutati kabinetti, kus olin käinud nii kuklavoldi ultraheli kui ka looteanatoomiat tegemas – see oli ruum, kus ma olin saanud alati häid sõnumeid. Arst palus mul jalad kõverdada ning keskenduda sügavalt sisse ja välja hingamisele, et ma ei hakkaks talle vastu töötama (loomulik reaktsioon on, et üritatakse oma lihastega vastu puigelda). Rõhutati, et mitte mingil juhul ei tohi mul olla valus ning valu korral katkestatakse pööramine koheselt. Teine arst määras ultraheliaparaadiga loote asendi ning jälgis koguaeg, et lapse südametöö oleks regulaarne. Kõigepealt tõstis arst oma peopesadega loote tuharad ülesse ning hakkas siis teise käega õrnalt peast allapoole suunama, mitte mingisugust jõudu arst ei kasutanud. Kui beebi oli mu kõhus täpselt risti, tundsin ma mõnusalt kõditavat tunnet, mis tahtis naerma ajada. Õnneks suutsin oma hingamisele keskenduda ning enne kui ma arugi sain, ütlesid arstid nagu ühest suust, et pööramine õnnestus väga kenasti. Kogu pööramine kestis kusagil poolteist minutit. Tänasin arste ning olin tõesti väga-väga rõõmus, et protseduur õnnestus. Koheselt pidin minema uuesti 40 minutiks KTG-d tegema, et loote südametööd jälgida ning vaadata, ega mul emaka kokkutõmbeid protseduuri järgselt ei teki. Kuigi mul oli tohutult ebamugav seal külili lamada, jäin ma vist vahepeal lausa tukkuma :D
Pärast KTG-d saime päris mitu tundi lihtsalt passida ja olla rõõmsad, et kõik õnnestus. Minu enesetunne oli väga hea, beebi liigutused olid hoopis teistmoodi nüüd, aga ka tema tundis ennast hästi.
Seega, kõik need jutud, et tegu on väga valusa protseduuriga, ei saa mitte kuidagi paika pidada – loote väline pööramine ei tohi olla valus. Jah, see on ebamugav, aga proovige tugevasti endale kõhu peale suruda (kui rase oled, siis ära igaksjuhuks suru), ei ole ju meeldiv? Aga öelda, et pööramine on valusam kui sünnitus, see ei saa tõele vastata või on midagi väga valesti tehtud.
Kui sinu rasedus on kulgenud ilma murede ja komplikatsioonideta ja tuleb välja, et loode ei ole end ise õigeks ajaks ära pööranud, siis minu soovitus on anda pööramisele võimalus. Isegi, kui see ei õnnestu, siis oled vähemalt teinud endast kõik, et loomulikul teel sünnitada. Paljud peavad pööramist väga hirmsaks, aga tegelikult ei näe sa ise praktiliselt midagi, tunned vaid natuke ebamugavat suruvat tunnet kõhule. Afektiivne seisund, mis protseduurile mõeldes või mõnda videot vaadates tekib, on täiesti normaalne, aga see kõik on tegelikult kergem kui arvatagi oskad.
