Mul on kahju alustada oma blogi natukene kurvemast jutust, aga loodan, et saab minna ainult paremaks. Oma esimese rasedusega andis selliste teemade lugemine mulle jõudu. Lisaks positiivsele jutule teadsin, et kuskil on keegi kellel on veel nii ja teadsin erinevaid võimalusi kuidas asi võiks lõppeda või mida tehti.
Ma mäletan väga selgelt seda päeva kui sain oma testile triibud. See teine triip oli väga hele ja alguses ei oodanud ma seda minutitki ära kui enne juba viskasin testi prügikasti. Läksin magama ja ärgates sundis miski mind testi vaatama - positiivne. Ma ei uskunud seda.
Mul on kodus üks aastane põngerjas. Plaan saada kaks pisikest väikese vanusevahega oli algusest peale olemas ja kuna esimene rasedus oli imeline - ei iiveldanud, ei oksendanud, ei olnud lõpus raske, polnud seljavalusi. Ilma kasvava kõhuta ei olekski aru saanud, et rase. Peale triipude tulemist tuli kõige pealt kõhu lahtisus - 3 nädalat järje pidavat wc vahet jooksmist kuni nädal tagasi hakkasid mõjuma söetabletid. Pidin neid 8tk korraga võtma ja see vähendas 4-5x wc külaskäiku 1'le korrale. Parem ikka kui mitte midagi, eks? Siis, aga tuli juurde iiveldamine - see meeletu iiveldamine. Ärkasin isegi ööseti selle, et minna oksendama. Õnneks kestis see vaid mõned päevad, aga need olid pikad, sest tegelemist vajas ju praegune pesamuna ka.
Kui iiveldamine läbi sai ja seedimine ka juba paremuse poole läks tuli järgmine asi - veritsus. Esimene päev oli seda imeväga vooluses, aga teinepäev juba rohkem - pöördusime erakorralisse. Kuna, aga viibisime pea 250km kaugusel kodus pidin minema võõrkeelsesse keskkonda kus takistuseks sai keelebarjäär. Ainukene mis mulle öeldi oli - hetkel süda lööb, peab säilitama. Kas tahate sünnitada? Peab haiglasse panema, muidu homme surnud. Haiglasse jääda, aga polnud mul võimalik ja kuna rohkem ei määrinud siis lubas arst mind koju. Järgmine päev pidime tulema Tallinnasse ja minema arstile. Läksimegi Dr.Šoisi juurde. Kohe kui dr. Shoisi juures tooli sain oli esimene asi - oii, siin on lood päris pahasti. Nimelt siis on emakas päris palju verd. Ime pidi olema, et lapsel üldse süda lööb ja löögid õige kiirusega, aga platsenta pidi ka väga väike olema. Rasedus vastab 7+2 (päevade järgi8+2) ja sain rohud peale. Ta ütles ka, et tugevat loodet rohi toetab ja haiget loodet ei kasvata... Nädala pärast tagasi (muidu peaks oma ämmakale minema, aga kuna ma hetkel arvel kuskil pole siis tema juurde. Võibolla võtan üldse tema juurde arvele kuigi see mega kallis, aga lapse elul pole väärtust), ära minnes ütles veel, et loodab väga nädala pärast kohtuda. Paberil on kirjas: Emaka õõnes visualiseerib veri, mistõttu on raseduse katkemiseks oluliselt tõuseb - ütles ka, et enne pole vaja haiglasse pöörduda kui suur veritsus on olnud ja peale seda siis minna haiglasse.
Üldiselt on reedel uus UH, hetkel on enesetunne suht okei, ainult kõrvetab jubedalt juba .. eks me siis ootame ja näeme mis saab :)
Kui lugejatel on huvi siis heameelega jagan oma kogemusi mis toimub minuga UH ja võiksin teha ka video blogisi. Tahaks nt teha ka kindluse ja riskirasedana teha Oscarit (või mmm isegi panoramat, aga sellisel juhul peaks jõuluvana mulle selle kinkima..või siis minna Dr.Šoisi juurde rasedusega jälgimisele.. mm kui imelised need jõulud oleks!)
