Rasedushirmud

Mõned nädalad tagasi hakkas mingi veider teema pihta. Nii mõnestki blogist, millel silma peal hoian, kirjutasid umbes minuvanused tüdrukud, kes olid värskelt emaks saanud, et neil on selline tunne, et nad on rasedad või tekkis oht sellise olukorra tekkimiseks vms. Veider oli see teema, kuna uue raseduse hirm ja oht muutusid ka minu elus reaalsuseks umbes paar nädalat tagasi.

Ei, ma ei ole rase. Vähemalt need kaks kiirtesti, mis ma kodus erinevatel aegadel tegin, nii väidavad. Endal on tunne endiselt kahtlev. Aga võib-olla ma olengi loomult kergelt paranoiline? Jumal seda teab. Jäägu see siis veel lahtiseks. Kindel on see, et elan lootuses, et ma siiski ei ole juba uuesti rase. Miks?

Esiteks, see oleks jällegi ootamatu ja planeerimata rasedus. Mis tähendab jälle tohutul määral ümber planeerimist, ilmselt ka kolimist ja väga palju uusi kulutusi (meil on täpselt null sääste). Teiseks, Anne oleks ise veel nii tillu, kui uus beebi sünnib ja ma ei tahaks, et ta tunneks end kuidagi vähem tähtsana või et ta mingist olulisest emaarmastusest või tähelepanust ilma jääks. Kolmandaks, see oleks lihtsalt nii maru igav, kui ma oleksingi rase umbestäpselt samal ajal nagu Annet oodates.

Kogu see hirmuteema hakkas üldse sellest, et ühel õhtul ma viskasin voodisse pikali ja pea hakkas ringi käima. Noh, nagu oleks joonud ja nüüd on karussellitunne ning magad ei saa. Loomulikult ma ei olnud joonud, nii et tunne oli veider, ebameeldiv ja hirmutav. Mingi hetk see tunne taandus, sain magada, aga hommikul oli see tagasi. Mina kohe ei tulnudki selle peale, aga hiljem Reigo tunnistas, et temale torkas kohe õhtul pähe, et ehk on jälle raseduseteema. Raseduse alguses oli mul teinekord selline karusselliteema. Tegin testi ja rahunesime.

Eelmine pühapäev käisime Hageris ja kirjutasin ka eelmises postituses, et mul ei olnud kõige parem enesetunne. Jälle vana tuttav iivelduse teema. Ei kannatanud mitte kuidagi autoga sõita ja kõiksugu parfüümi ja muud lõhnad ajasid kohutavalt iiveldama. Aga ka siis kinnitas test, et hirm on alusetu. Enne kui aga testini jõudsime, jalutasime seal Hageri surnuaias Reigoga ja rääkisime lastest. Praegu ja tulevikus.

Õnn on, et Reigo on nii mõistev ja armastav nagu ta on. Kuigi kumbki meist hetkel otseselt rohkem lapsi ei taha, siis vast nutma ka ei puhkeks, kui ühel hetkel (planeerimata) need triibud ka peaks tulema. Mina unistasin nimedest, Reigo uues kodus elamisest. Kui ma praegu rasedaks peaks jääma, siis oleksime sunnitud kiirendama oma kolimise protsessi, mis nõuab ka kulutusi ning ilmselt peaksime siit-sealt laenama. Samas saaksime kiiremini päris oma pessa ära. Plussid ja miinused.

Aga ausalt ka, kui ma peaksingi siin nüüd rasedaks jääma, siis võib öelda tõesti, et välk lööb kaks korda samasse posti. Me ju kasutame praegu kaitsevahendeid, nagu ka siis, kui ma viimati rasedaks jäin. Ja no, pärast seda järgmist last vast oleks selle seksivärgiga küll tiba keeruline. Ei julgeks üldse teineteise ligi minna. Muidu kohe lapsed taga.

Eks selle hirmuga on vist ikka nii, et kipud nägema tonti seal, kus seda ei ole. Seda enam, et nüüd tead, mis võib viidata muu hulgas ka rasedusele. Noh, kõik need samas asjad, millest ma juba kirjutasin – pea käib ringi, iiveldama ajab, teatud lõhnad ei sobi jne. Minu puhul ka näiteks isutus, kerged peavalud, suurenenud unevajadus. Kõik need asjad on sellised, mida võivad ka mitterasedad kogeda, aga mina elasin nende sümptomitega just siis, kui Annet ootasin. Sel ajal ma küll ei oleks öelnud, et see või teine asi on kindlalt seotud rasedusega. Võisin ju lihtsalt niisama ka väsinud olla ja rohkem magada tahta ning teinekord käib pea ringi ka Reigol, aga tema ometi ei jää rasedaks.