Me ei olnud kunagi olnud konkreetselt triibupüüdjad, aga soov last saada oli hinges nii minul kui kaasal peale kuue-aastast suhet aina kasvanud. 26 tundus ka meile mõlemale hea vanus, kus pere loomisega alustada. Olime alati planeerinud mitut last ja kumbki meist ei tahtnud olla vana lapsevanem, kellel pole enam ehk lastega tegelemiseks nii palju jaksu ega kannatust.
Mitmete reisimiste tõttu ei olnud kunagi tundunud "see õige aeg", kuni selle suve lõpus rajasime kaasaga omale kodu ühes Lõuna-Ameerika väikelinnas, palavas troopilises kliimas. Seljataga oli paar kuud seiklusi ja puhkust, parasjagu pidutsemisi ja ringi rändamisi - mine siis tea, kas intuitiivselt veel "nooruse väljaelamist" või juhuslikult. Enam ei kasutanud me ka mingeid kaitsevahendeid. Ja kohe tagasi argipäeva naastes tundsin ühe korraga, et nüüd siis vist läks nõndaviisi, et olen beebiootel.
Kõige kummalisem oli see, et pika kooselu jooksul oli ikka mitmeid kordi juhtunud, et päevad jäid hiljaks või tundus olukord teisiti riskantne, ja ma mäletan, et iga kord tekkis hinge ikka mingi väike mure ja paanikahetk. Aga seekord tundus kõik esimest korda nii loomulik, et ma isegi ei muretsenud selle pärast. Veel ei olnud päevadki hilineda jõudnud, kui ma teatasin kaasale lõunasöögi ajal jutu sees, et seekord jäin küll päriselt rasedaks. Ja täpselt sama kergelt läksime mõlemad sellest teemast mööda ja ei tundunud ei talle ega mulle, et see oleks midagi, mille pärast ära ehmatada.
Esimestel nädalatel kadus ära jõud ja jaks ja ühtäkki hakkas kõik meeletult närvidele käima. Tänavatel oli liiga palav, inimesed olid liiga lollid, mul ei olnud kunagi viitsimist kellegi juttu kuulata rohkem, kui pool minutit, kui ma juba kärsitult minema tahtsin kõndida, et saaks end kodus diivanile pikali visata. Ei olnud unisust, milllest paljud raseduse alguses räägivad, vaid just jõuetus ja kannatamatus. Olime äsja uude korterisse kolinud ja iga päevaga käisid kodu vahet käivad töömehed aina rohkem närvidele, ma tahtsin kõigi peale karjuda ja päris ausalt halvematel juhtudel lihtsalt kedagi lüüa. Ei viitsinud lasta inimestel lauseid lõpetada, ei olnud huvitatud ühestki nende vabandusest ja ühtäkki oli minus tärganud vihane õigluse eest võitleja.
Ja siis saabus see kuupäev, millal pidid tulema need oodatud päevad! Ma tegin esimese rasedustesti juba eelneval õhtul ja esimest korda elus nägin, kuidas testile ilmus - veel väga ähmaselt - ka teine triip. Hetkeks käis südamest jutt läbi. Ja siis tuli rõõm. Ja siis helistasin ma kaasale, kes veel tööl oli. Ja kui ta koju jõudis, läbis tema sama - ehmatuse, rõõmu, ja siis arusaamise - meist saavadki lapsevanemad!
Järgmisel hommikul tehtud teine test näitas juba rasvaselt kahte triipu.
Meie salaja unistatud unistus oli ühtäkki üleöö tõeks saanud, kuigi me ei saa vist veel tänagi, teise trimestri alguses, päriselt aru, mida kõike see tähendab.
Greetel EmmedeKlubi.ee