Täna saabus siis see 40 nädalat oodatud päev ehk Anne Sophie arvatav sünnitähtaeg. Kuigi on teada, et üksnes 2% beebidest sünnivad omale määratud tähtajal, olin lootusrikas. Polnud ju kordagi seda kuupäeva oluliselt nihutatud. Vahepeal vist kuskilt miskit paistis, et võib-olla oleks õigem 6. juuni, aga kirja jäi ikka kogu aeg just neljas juuni päev. Kuigi praegu veel on tähtaja päev ehk 4. juuni, ei ole ma enam nii väga lootusrikas.
Lihtsalt mitte midagi justkui ei viitaks, et ta on valmis välja tulema. Vähemalt selliseid sümptomeid mul ei ole, mida teised juunis sünnitajad on siiani Facebookis meie grupis kirjeldanud. Mul ei iivelda, söögiisu on suisa väga hea vahelduseks! Ja mis kõige tähtsam – mul ei valuta. Olen nüüd mõned päevad päris aktiivselt üritanud neid emaka toonuseid jälgida. Neid ikka esineb, aga väga ebaregulaarselt ja täiesti valutult. Kui ma neid ei ootaks ja pidevalt ei üritaks tabada, ma ilmselt ei paneks nende toimumist tähelegi.
Ei valuta ka selg, ei ole päevade valusid (kuigi ausalt öeldes, ma ei oskaks neid ilmselt äragi tunda, sest mul ei ole kunagi päevade ajal valus olnud) ega ei ole ka n-ö „pulgatunnet“, millest mulle mu ema rääkis. Nimelt oli temale kunagi ämmakas kirjeldanud, et vahetult enne sünnitust annab emaka avanemisest märku nn „pulgatunne“ ehk tunne nagu istuksid pulga otsas. Mhm, mõtlen, et selle tunde registreeriks vast ikka ära. Ainukesed valud, mida ma ikka ja jälle tajun ja mis võivad küllalt ebamugavaks kujuneda, on tuti pussitamise valud ehk närvivalud, mille toob esile Anneke oma siputamisega.
Homme on mul järjekordne ämmaemanda visiit. Lootsin ju, et eelmine nädal oli mul viimane ja enam ei pea topsi pissima ega ämmakaga lihtsalt juttu tegema minema (kurta ei ole ju midagi!), aga ei, pean ikka. Ja ma ei tea, täitsa võimalik, et kohtume ka järgmine nädal veel.
Viimased päevad olen kõik endast oleneva teinud, et ma ei peaks enam oma imetoreda ämmaka juurde vastuvõtule minema. Tahtmata lapsele liiga palju liiga teha, ma päris mägironimist ei harrastanud, aga jalutamas käisin küll. Lisaks käisin saunas, roomasin mööda põrandaid lapiga ja tegin korralikke kükke (jalalihased on vist küll täitsa normis, sest kükkide tegemine ei olnud küll mingi raskus). Tänagi veel andsin oma viimase tõuke ja käisime Reigoga loomaaias, saab ju sealt alati korraliku jalutuskäigu. Ja nüüd ma valutan oma päkkasid, ei muud…
Kõike seda kirjutades, ei tunne ma ennast enam ära. Nädalake tagasi veel olin veendunud, et minust ei saa seda rasedat, kes vingus näoga ringi käib ja sünnitusest unistab. Aga ometi oli üleeile vist see päev, kus juba hommikul oli tuju paha, sest kõik oli liiga rahulik. Kadeduseuss hakkas suisa minus roomama, lugedes, kuidas jälle keegi juunikatest kohe hakkab sünnitama, parasjagu sünnitab või just ära sünnitas.
Tegelikult peaksin aga olema õnnelik, et mul ei ole n-ö libavalusid ega torma mööda erakorralise meditsiiniosakonna koridore. Olen siiani ja katsun ikka edasi ka uskuda, et igal asjal on oma aeg ning kui keegi teine ei tea, siis Anne vast ise teab, millal see tema õige aeg täpselt on ja küll ta siis endast märku annab. Seniks aga… ootame:)
