Eile varises kogu minu ettekujutus minu peatselt algavast sünnitusest totaalselt kokku. Nimelt külastasin arsti, kes katsus minu emakakaela ja tegi selgeks, et avatust on vaid 1 cm, emakas on väga jäik ning loomulikult teel sünnitaksin ilmselt kuskil nädala pärast ehk umbes täpselt siis, kui mul täituks 42 nädalat. Selline oli tema arvamus.
Just seetõttu, et mu emakakael nõnda jäik talle tundus, arvas, et sünnitustegevus kulgeks väga aeglaselt, võtaks aega päevi ning ma peaksin haiglasse tulema juba reedel, et nädalavahetusel hakata sünnitust esile kutsuvaid tablette sööma. Tegin haput nägu ja õnneks sain saatekirja siiski esmaspäevaks. Ja siis puhkesin meeleheitlikult nutma.
Olin vist terve päeva juba endas neid pisaraid kogunud. Juba mitmendat hommikut ärkasin meeletult halva tujuga, sest öösel ei olnud midagi toimunud (mulle on jäänud mulje justkui algavad enamikul sünnitegevuse esimesed tunnused öösel). Teadsin, et mul täitub kohe-kohe (täna) 41 nädalat, pean minema KTG-d tegema ja mind ootas arsti visiit. Kõiki neid asju olin ma ju lootnud vältida. Laps peaks juba vaikselt nädalaseks saama ju!
KTG aparaadi all jäin ma magama. Kui ärkasin, oli protseduur läbi ja selge, et emakas oli sügavas talveunes. Pisarad kurgus tammusin sealt kabinetist minema. Pärast KTG tegemist oli mul veel paar tundi arstini. Jalutasin sihitult mööda Tallinna tänavaid võideldes pisaratega, mis üritasid vägisi silmadesse tungida. Teadsin juba ette, et ega arstil mulle häid uudiseid pakkuda ilmselt ei ole ja esilekutsumise saatekirja ma saan.
Ma lihtsalt ei taha seda esilekutsumist! See on minu esimene rasedus, minu esimene laps ja esimene kogemus. Ma tahan, et see oleks nii loomulik kui võimalik. Siiani on rasedus kulgenud suisa suurepäraselt ja esilekutsumise iga päevaga suurenev tõenäosus ajas mind täiesti endast välja. Pärast arstivisiiti tihkusin nutta veel päris pikka aega. Paratamatult hakkasin oma mõttes iseennast süüdistama ja kahtlema, kas oleksin võinud ise kuidagi teisiti käituda ja sellist olukorda ära hoida.
Abiks ei ole absoluutselt ka need igapäevased uurivad kõned ja sõnumid sõpradelt, perekonnalt ja tuttavatelt. Ja nüüd oli järsku minu õndsale seisundile tähtaeg peale pandud ja ma PEAN enne seda sünnitama või MUIDU…. Tundsin end täielikult nurka surutuna. Teadsin samas, et minu negatiivsed emotsioonid ei aita ilmselt mitte kuidagi kaasa ja kõige parem oleks need endast läbi lasta, unustada ning kasvõi päevake mitte keskenduda SELLELE kuupäevale. Aga kuidas?
Helistasin suures ahastuses ja oskamatuses iseendaga enam toime tulla oma armsale ämmaemandale, kes minu sünnitust vastu võtma tuleb. Mul oli hea meel kuulda, et ka tema oli minu pärast muret tundnud ega soovi mulle esilekutsumist. Tema soovitusel tulin täna hommikul kohtuma homöopaatiaga tegeleva ämmaemandaga, et üheskoos püüda leida sobivaid LOODUSLIKE variante sünnitustegevuse kiirendamiseks.
Nii me kohtusime, minul alles värskelt nutetud ja kergelt paistes silmad. Siiani teadsin vaid, et homöopaatia on midagi looduslikku, aga mis see täpsemalt endast kujutab, seda ma ei teadnud. Nüüd tean, et homöopaatiliste ravimite valmistamise tooraineks kasutatakse üksnes looduses leiduvaid aineid. Ma ei hakkagi siinkohal rohkem seda mõistet lahti seletama. Kellel on huvi, võib homöopaatia kohta lugeda siit: http://www.homeopat.ee/est/what.php.
Igatahes, see homöopaatiaga tegelev ämmaemand suutis mu täielikult maha rahustada. Esiteks, kinnitas ta mulle, et vaatamata saatekirja olemasolule, ei ole ma sunnitud esilekutsumisele minema ning võin last edasi kanda (loomulikult tingimusel, et nii minu kui lapse tervislik olukord seda lubavad). Kuna mitmed ämmaemanda ja arstivisiidid olid kinnitanud, et nii mina kui laps tunneme end hästi, siis oli see minu jaoks oluline informatsioon. Nii kerge oli kohe olla, teades, et see tähtaeg ei ole kivisse raiutud. Mul oli vabadus olla ja elada nii nagu mingit tähtaega ei olekski. Nii saan keskenduda üksnes iseendale ja lapsele, silitada kõhtu ja kinnitada talle, et olen valmis teda vastu võtma just siis, kui tema selleks valmis on.
Mis on peamine, on ikka lapse valmisolek. Kui kõik muu hästi, aga laps ei taha justkui tulla, siis ta ei ole veel valmis. Ämmaemand võrdles lapse välja meelitamist öösel päikese ootamist. Et võid ju paluda ja oodata, aga päike öösel välja ei tule. Nii on ka lapsega. Kuigi tänapäeva meditsiinis on meetmeid, mis lapse jõuga välja suruvad, ei tähenda see sugugi seda, et see lapsele parim variant oleks. See ei ole absoluutselt parim variant, vaid pigem midagi vastupidist. Ka homöopaatilised ravimid ei meelita last välja, vaid aitavad minu keha lapse sünniks ette valmistada - lõdvestada ja pehmendada emakat.
Emotsionaalselt olin ämmaemandaga kohtumisel endiselt päris korralik sasipundar ja oh, õnne! Ka selle vastu on looduses ravi – karukell. Kohe meenus mulle Mats Traadi raamat, millel pealkirjaks „Karukell, kurvameelsuse rohi“. Lisaks karukellale, sain ämmaemandalt veel kaks homöopaatilist ravimit, mille võtmist homme alustan. Seniks sain ülesandeks lõõgastuda ja juua rohkelt kasulikke taimeteesid (nõmmliiva, vaarikalehe, peterselli).
Praeguseks, üksnes mõned tunnid hiljem, tunnen ma end märksa rahulikumana. Ei oskagi öelda nüüd, kas võlgnen tänu karukellale või ämmaemandale, kes aitas mul sellest jubedast tähtajast lahti saada…
Greetel EmmedeKlubi.ee