Viimasel nädalal on olnud nii palju mõnusat ja toredat, millest rääkida, et ma ei teagi kohe millest alustada. Aga eks ma alustan siis algusest ehk minu jaoks eelmisest pühapäevast, sest eelmises nädala postituses ma sellest ei kirjutanud.
Eelmisel pühapäeval oli väga ilus sügisene ilm ja otsustasime sõita koos Reigo, Reigo ema Eve ja kasuisa Rihoga Hageri surnuaeda, et soovida Eve emale sünnipäeva puhul õnne, külastada Hageris elavat sugulast, kes ei ole Annekesega veel kohtunud ning teha üks jalutuskäik Sutlema mõisa pargis. Minul oli millegipärast erakordselt kehv olla ja autosõit ei teinud seda mitte kuidagi paremaks ning seetõttu ei nautinud ma kõike seda nii palju kui oleks võinud, aga tore päev oli sellegipoolest. Anneke oli nagu maru armas oma torssis näoga.
Anne kohta võib nüüd küll öelda, et ei ole enam mingi titt. Hiljaaegu ei ole Anne üldse n-ö tühja nuttu teinud ehk niisama jorisenud, kui miski lihtsalt väga ei meeldi. Näiteks, autosõit on juba täitsa talutav preilile. Seletab oma leludega või kellega iganes, kes tema kõrval parasjagu istub ning mingi hetk uinub. Päevasel ajal kodus enam absoluutselt ei nuta. Ilmselt olen ka nüüd tema vajadustega nõnda ära harjunud, et tajun neid jooksvalt ega pea ootama tema jorisevat märguannet.
Teisipäeval oli meil hästi-hästi tore päev. Käisime nimelt Pelgulinna sünnitusmaja perekeskuses Annega võimlemas ja ujumas. Olles korra juba massaažis ja vanniujutamisel seal käinud, olin üsna kindel, et saab väga lahe olema. Kuna me tuleme ju suhteliselt kaugelt ja Annele autosõit väga ei meeldi, siis varusin meile mõnusalt aega. Jõudsime kohale vist tund aega enne võimlemise algust. Just selle mõttega, et Anne saab süüa ja vajadusel veel ühe une teha. Paraku oli perekeskus sel korral väikestest titadest ja nende emmest tulvil ning muidu nii vaiksest ja hubasest puhketoast sai sõimerühm. Magamisest seega midagi välja ei tulnud, kuigi uni oli.
Nii ma siis kerge põdemisega sinna võimlemise tundi läksin ja mõtlesin endamisi, kuidas Anne ei lase mul oma pluusigi ilma kisata seljast võtta. Õnneks rahustas mind võimlemise juhendaja, et reeglina alla pooleaastased lapsed peavad ka väsinuna võimlemise tunni kenasti vastu, pärast siis lasevad oma häälepaelad valla ja protesteerivad. Nii hästi muidugi ei läinud, et Anne terve aja vastu oleks pidanud, aga vahepeal puhates ja niisama vaadates, saime tunniga ühele poole. Kuna nii mul kui Annel oli see esimene kord niimoodi rühmas võimelda (peale meie oli veel umbes neliteist emmet-tita), siis veetsime parema osa ajast mõlemad suu ammuli teisi vahtides. Kuigi harjutused ei olnud rasked, oli kartus midagi valesti teha ikkagi sees ja käed natuke värisesid ka. Aga kokkuvõttes meeldis nii mulle kui Annele ja lähen kindlasti veel. Võimlemine on iseenesest mõistetavalt lapsele väga hea ja tegelikult oli ikka väga lahe näha nii palju teisi emmesid, kellel enamvähem sama vanad lapsed. Tekkis selline n-ö kuuluvuse tunne. No ja, eks see on tavapärasele päevarutiinile lihtsalt mõnus vaheldus ka.
Mõned tunnid hiljem leidis aset juba teine tolle päeva põnev sündmus – ujumine. Seekord siis mitte vanniujutamine, vaid läksime Anne ja Reigoga kolmekesi mõnusa sooja veega täitsa sügavasse basseini. Algul oli Anne Reigo käte vahel ja kuna Reigo natuke nagu pabistas, siis ei tulnud harjutused ka esialgu väga hästi ja sujuvalt välja. Eks natuke võõristav oli ka oma pisikest pampu käe peale istuli panna vette, ilma et temast üldse muud moodi kinni hoiaks (see oli üks harjutus). Mingi aeg proovisin ka mina Annega ujuda ja siis juhtus sootuks teistpidi veider juhtumine. Nimelt proovis Anne ära ka sukeldumise, mis nägi välja nii, et juhendaja vaikselt lasi Annekesel basseiniäärelt vette vajuda. Meile rohkem juhiseid ei antud. Nii Anne tasakesi vette vajuski ja meie Reigoga vaatasime siis, kuidas ta pinna poole tõuseb. Mingi hetk juhendaja ütles, et aidake ta välja. Siis selgus, et tegelikult nii kaua beebidel vee all olla ei lasta (nii kaua ehk siis mõned sekundid kauem kui tavaliselt vanemad vastu peavad). Juhendaja sõnutsi on reeglina vanemad pabinas ja hoiavad beebides pigem kramplikult kinni ning kipuvad kohe beebi kallale. Nii et kokkuvõttes oli hea, et me Reigoga kohe tõmblema ei hakanud, nii ei tundnud hirmu ka Anne. Aga natuke kolenaljakas oli küll. Emme nii rahulikult vaatab, kuidas väike põnn vee all ulbib. Eks ma olen eluaeg ise suur veesõber olnud ega taha selles koletist näha. Õnneks tundub Annelegi vees meeldivat.
Maru kahju on, et pilte üldse ei jõudnud teha too päev. Aeg lihtsalt jooksis käest ära ja kogu aeg oli vaja miskit targemat teha kui telefoniga pilte klõpsida. Küll aga saab mingi aeg näha Emmede Klubi lehel videosid samadest ettevõtmistest. Kindlasti külastame Annega Pelgulinna sünnitusmaja perekeskust veel. Seda enam, et saime sealt kingituseks kaheksa korra sooduskaardi. Aitäh!
Ülejäänud nädal möödus meil enam-vähem tavapärases rütmis. Iga päev muidugi ikka natuke isemoodi. Meie pontsakas Anne end veel päris kõhult-seljale ja vastupidi ei keera, aga nüüd siis on hakanud end iseseisvalt küljele keerama. Lisaks jumaldab ta iseenda peegelpilti. Vahel võib just peegli ees kõlavat naeru Annelt kuulda. Tädi Maiult saime kingituseks ühe vahva paradiisilinnu, mis ripub meil Annekese tegeluskeskuses ning mis on nüüdseks täiesti kindlalt uus lemmik. Paradiisilinnu pikad koivad leiavad ikka ja jälle tee Anne suhu. Tänu hammaste tulekule on Annel praegu pidevalt midagi suus. Enamasti on selleks rusikas. Ja igal pool on nüüd ila. Teinekord see lihtsalt niriseb nii kenasti tal mööda põske…
Nagu ma juba enne mainisin, on Anne märksa rahulikumaks muutunud. Sellegipoolest ei osanud ma miskit suurepärast loota, kui laupäeval isa ja tema naisega võtsime ette sõidu minu vanavanemate poole. Viimati just väga hästi seal ei läinud (võõrastav Anne lihtsalt röökis umbes kolm tundi). Sõit sinna läks kenasti. Anne küll ei maganud, aga ei jorisenud ka. Algul läks ka seal päris kenasti. Kõik said korra Anne sülle võtta, ma sain isegi mõned pildid tehtud ja ei mingit nuttu. Siis läks suur enamus inimesi minema ja ma sain Anne isegi magama. Pärast und läks aga veelgi paremaks! Annel oli tuju väga hea – muudkui seletas ja naeratas ning mis kõige parem, ükskõik kellega! Absoluutselt null võõrastamist. Minu isa sai ka lõpuks korraliku doosi lapselapsega tegelemist kätte.
Irinaaa
eveliiy