Sünnitajasse ja tema valikutesse tuleb suhtuda lugupidavalt ja sõbralikult, mitte alavääristavalt ja käskivalt – see on naise inimõigus.
Globaalses kontekstis on põhjust meie sünnitusabi üle uhke olla: emade suremus on Eestis üks maailma väiksemaid, kõigile rasedatele on ettenähtud tasuta ravikindlustus. Sellegipoolest on ka Eestis väga oluline rääkida inimõiguste tagamisest sünnitusabis, nendivad naistearst ja Eesti Seksuaaltervise Liidu president Marie Abel ning õigusteadlane Liiri Oja Feministeeriumis.
Kõigil inimestel on alati õigus inimväärikale kohtlemisele. See tähendab, et sünnituse ajal pole tähtis ainult terve beebi kätte saada naist kuidas tahes koheldes, vaid ka positiivne sünnituskogemus on üks osa inimõigustest, nagu on korduvalt rõhutanud ka Maailma Terviseorganisatsioon. Igal naisel on kogu aeg, ka rasedana, sünnitades ja selle järgselt õigus langetada oma keha ja heaolu puudutavaid otsuseid ise, ilma hukkamõistuta. Naine pole objekt või “sünnitusmasin”, kirjutavad Abel ja Oja.
Inimõigused sünnitusabis hõlmavad endas sõbralikku suhtlusmaneeri ning lugupidavat ja toetavat käitumist. Ühelgi juhul ei tohi naist raseduse või sünnitusega seoses alavääristada, hirmutada ega ähvardada.Sünnitustoas peaks olema tagatud võimalus olla liigsete silmapaaride eest varjatud. Igal juhul tuleb naist kõigist toimingutest, nende läbiviimise põhjustest ning tulemustest teavitada. Naisel on alati õigus paluda lisaselgitusi. Nõusolekut peab selge sõnaga küsima ja saama enne sekkumist ka konkreetse positiivse vastuse. Nõusoleku küsimine ei tohi sisaldada manitsemist, ähvardusi ja üleolevat kohtlemist.
Sellegipoolest tuleb aga ka Eestis sünnitusabis ette kohtlemist nagu “Ära inise, hakka pressima!”, “Kas te tahate, et teie laps ära sureb? Te peate meie sõna kuulama ja mitte kogu aeg vaidlema!” või mõtlemist nagu “kui naine tahab olla hea naine / hea ema, siis peab ta sõna kuulama isegi siis, kui mingi tegevus/sekkumine on talle arusaamatu või vastumeelne” ja “õige naine kannatab valu ära ja ei vaja valuvaigisteid”.
"Rasedus või lapse sünd ei võta naiselt ära tema kehalist autonoomiat. Näiteks ei tohi sõltumata raseduse kestusest saabuda hetke, mil ümbritsevad inimesed, sh tervishoiutöötajad, leiavad, et sünnitaja ei saa enam lähtuda oma isiklikest tõekspidamistest ja vajadustest, vaid peab oma kehalise ja emotsionaalse terviklikkuse lapse huvides ohvriks tooma. Väga paljud naised on valmis sündimata lapse nimel taluma tohutut valu ja ebamugavust ning on täiesti normaalne, kui sünnitaja seda soovib. Samas ei tohiks aga naisi, kes seda ei tee, hukka mõista või rikkuda nende õigust kehalisele autonoomiale," kirjutavad Abel ja Oja. "Sel hetkel, kui me otsustame, et sündimata loode on tähtsam kui sünnitav inimene, saab temast “sünnitusmasin”, objekt, ja ta lakkab olemast inimene, sest tema inimõigused ei ole tagatud."
"Ehkki ei ole võimalik kõiki erakorralisi situatsioone täielikult ette näha või ära hoida, saame muuta sünnituse ohutumaks ja meeldivamaks kogemuseks nii naise, lapse kui ka kogu pere seisukohast, käitudes asjaosalistega sõbralikult, lugupidavalt ja kaasavalt, teavitades neid võimalustest ning erinevate sekkumiste hüvedest ja riskidest ja aktsepteerides nende informeeritud valikuid," leiavad Abel ja Oja.
Loe tervet Marie Abeli ja Liiri Oja mõttevahetust ning viiteid raamatutele ja teadusartiklitele samal teemal Feministeeriumist.
Mida Sina arvad - kas Eestis on sünnitusabis naistele inimõigused ja inimväärikas kohtlemine tagatud?
