Meil on suur õnn elada ühes väikeses linnas koos mõlema vanaemaga. Nii Reigo kui minu ema elavad siin, kus meiegi. Nii et igapäevasesse rutiini toovad natuke rohkem päikest päris sageli ka vanaemad.
On ütlematagi selge, et vanaemade jaoks on pisike Anne suur rõõm ning iga külastusega käivad kaasas „porgandi häälega“ nunnutamine, pikad kussutamise tuurid ja palju mususid. Ja ega Annegi alla ei jää ning armastab oma vanaemasid vähemalt sama palavalt vastu. Selle elavaks tõestuseks on asjaolu, et oma esimesed tõeliselt laiad ja lõbusad naeratused on ta just oma vanaemadele kinkinud.
Minu ema ehk vanaema Anne on saanud nii mõnegi naeratuse. Üks selline "poolik" on pildile ka jäänud...
Väike rõõmus pontšik Reigo emme, vanaema Eve süles :)
Kui nädal tagasi ei osanud ma vanaemade küsimusele „millal laps ärkvel on?“ midagi vastata, sest iga päev oli erinev, siis tänaseks võin öelda, et mingisugune teatud rutiin on siiski meil kujunenud. Väikeste, umbes pooletunniste nihetega ärkame, sööme, magame ja vannitame.
Hommikul kuskil kella 8 paiku ärkame, sööme, kakame, vahetame riided ja oleme natuke aega üleval. Mingil hetkel jääme magama (siin ma ei ole kellaaegades enam nii kindel, sest hommikul ei ole ma neid nii pingsalt jälginud). Selle une ajal ma teen tavaliselt koduseid toiminguid, mis vajavad tegemist ja söön. Aeg-ajalt aga vajun koos Annega tuttu. Mingi hetk Anne jälle ärkab (ilmselt 10-11 vahel), me sööme, vahetame mähkud ja hängime veel.
Lõunase une aja katsun temaga ikka õue minna. Enamasti teen ma seda kandelinaga. Paar korda olen katsetanud ka vankriga, aga siiani on tulemuseks veelgi väsinum Anne, kes koju jõudes vajub nagu kivi magama ja kogu päevagraafik nihkub tunni-poolteist võrra edasi. Kui aga kandelinaga jalutada, magab tibi kenasti kaks tundi mu rinnal ära ja koju jõudes me sööme, vahetame mähkud ja kudrutame niisama kuniks ta jälle unne vajub.
Umbes 17-18 vahel Anne ärkab, me sööme/vahetame/räägime juttu ja umbestäpselt kell 18 olen katsunud ikka teda vannitada. Üksi on seda natuke keerulisem teha, nii et aeg võib siin jälle siis nihkuda. Issi või vanaemaga saame oluliselt kiiremini kõik valmis sätitud ja lapse ära vannitatud.
Siis hakkab meil tore mäng nimega „Magan, ei maga,“ kus Anneke justkui hakkab uinuma ja võib-olla korraks jääbki magama, aga kümme minutit hiljem plõks silmad uuesti lahti teeb nagu oleks just viis tundi jutti põõnanud. Vahel tundub, et puuks on sees ja see segab või ajab üles, teinekord on justkui vajadus lihtsalt emme ihu vastas olla. Mõni päev jõuab meil õhtusse selle mängu tõttu alles kuskil 23-24 ajal öösel, nii et mina olen omadega juba täiesti läbi (olen eluaeg varajane magaja olnud) ja Annegi vajub raskelt (ja tundub, et üleväsinult juba) öö unne.
Ööd on meil aga võrreldes enamiku ainult rinnapiimal olevate beebidega kuuldavasti lausa luksus, sest Anne magab suisa 4-5 tundi ühe korraga jutti enne, kui uuesti süüa nõuab. Söömine läheb siis ka reeglina mõnusalt ja kiirelt ning tüdruk uinub kiiresti ilma suurema kussutamise vajadusteta.
Ja peab nentima, et olles saanud nüüd mingisuguse rütmi kätte, on märksa mõnusam juba emme olla. Täna hommikul esimest korda ei tundunud uue lapse lähitulevikus saamine enam hirmutav.
eveliiy