Raseduse suhtes olen mina küll vist vanamoodne. Naised on aegade algusest saati lapsi kandnud ja sünnitanud. Eeldan, et mu keha on selleks valmistunud minu sünnist saati ning terve naisena olen ma võimeline ka tervet last sünnitama. Usaldan loodust ja selle tavasid täielikult. Miks ei peaks loodus järsku oma loomulikku kulgu minema?
Aeg-ajalt lihtsalt satun lugema Perekooli rasedate postitusi ning pea iga kord üllatatakse mind mingi uue murega. Küll on probleemiks kogemata söödud toorjuust, küll on arstid lootel haigusi tuvastamata jätnud, küll on ühel tekkinud tugevad toonused.
Tänu oma vanamoodsale suhtumisele, ei ole ma ka kõigi asjadega väga hästi kursis. Küllap ma sellepärast seda foorumit aeg-ajalt kiikangi. Arsti juures käies… Kui ma just ise midagi ei hädalda, siis ega ta mulle midagi võimalikest komplikatsioonidest ka ei räägi. Näiteks toonustest sain ma ka foorumi kaudu teada. Nüüd ma ei oskagi öelda, kas mul on seda olnud või mitte. Kui ma ei tea, ju siis mitte. Peaks ju olema tohutult ebamugav, nagu ma loen. Olen ma siis selle võrra muretum või murelikum? Ma ei tea.
Loomulikult ma tahan teada, kas kõik on ikka korras ja praegu huvitab täitsa see sugu ka, aga ma päris pöördesse sellegipoolest ei lähe ja mingile imearstile ma ammugi raha peale maksma ei hakka, et ta kinnitaks teiste arstide poolt juba öeldut (foorumis soovitatakse pidevalt mingit super arstitädi, kes ALATI täpseid diagnoose annab). Ja isegi, kui minu arst ei näe sugu? MIS SIIS! Ükskord ta sünnib ju niikuinii ja küll siis selgub, kes ta on. Kui nii peaks minema, siis ütlen, et isegi tore! Mõni asi võibki üllatusena tulla ju:) Nii vähe kui neid asju veel on tänapäeva maailmas..
Ja mis puutub tuvastamata haigustesse, siis... Ausalt, olen selle mõttega end harjutanud ja ei mina ega elukaaslane kavatse oma last mingisuguse haiguse pärast hüljata. Võib-olla oleks hea selliseid asju ette teada, et kasvõi emotsionaalselt end ette valmistada, aga võib-olla ei oleks ka. Praegu olen ma õnnelik ja terve ning usun, et präänik on ka. Ja nii ongi kõige parem!
Üldiselt toimub mu elus ka praegu piisavalt palju, nii et mul ei ole sellist aegagi, et muretseda kõikvõimalike haiguste või asjade pärast. Mul on lihtsalt murepagas juba täis. Issand, mul ei ole isegi aega olnud, et haigeks jääda! Ei tea, kas asi on vitamiinides või milles, aga olen terve kui purikas olnud juba pikemat aega:) Ma ise arvan, et prääniku imetilluke käsi on siin kuidagi mängus...
