Poiss syndis 12.01.2013.
Esmaspäeva öhtupoolikul oli tunne imeilk. Ei saanudki öiet aru ,kas on tuhud vöi ei . Teisipäev, kolmapäev olid täiseti tavalised päevad . Neljapäeva öhtul tulid tuhud . Hakkasin siis yles kirjutama alguses tuli iga 15 min tagant siis hakkas tulema iga 3-4 min tagant helistasin siis synnitus osakonda ja kysisin mida teha . Soovitati oodata ja vaatata mis toimub ja kuulata oma sisetunnet. Mina siis otsustasin kojujääda ja 2 tunnipärast olit tuhud kadunud. Neid nagu polekski olnud. Reede öhtu läksime minu ema juurde. Tundsin ennast kuidagi pahasti. Läksin siis pesule , unustasin vötta rätiku kaasa ja palusin eml uksevahelt ulatada mulle rätiku. Samal hetkel ema mulle ytles " Kertu su veed tuli, ära paanitse rahulikult nyyd paned riidesse ja lähed ". Väike öde röömust jooksis minu mehele ytlema " Kertu jahhab synnitama " . Sain kohe aru ,et mees sattus paanikasse ja käed hakkasid värisema.Jöudsime autosse ja mees aga tallas aga hoogu autole juurde . Helistasin synnitusosakonda ja teatasin et tuleme sinna. Kuna kardan et on kiire synnitus. Ootasime siis 2h ootus toas, ei tuhusid ei midagi aga emakas oli avanenud 6.8cm . Köik okei . Arst hakkas meid koju saatma ja hopsti minule tuli esimene tuhu hoog , see oli meeletult valus . Siis juba seadsime sammud synnitus tuppa. Seal aga mina soovisin naerugaasi ,et valusid vähendada. Tuli teine tuhuhoog ...See tundus nii pikalt ajalt ( selle ajasees tehti mul veed lahti , emaka kael oli avanenud 9 cm ) . Tuli kolmas hoog ja siis tundsin et nyyd pean pressima. Pressisin 3 korda ja kell 00:25 syndis meie poeg 51 cm pikk. Ma olin nii väsinud ( ootamisest) ja önnelik. Palatisse jöudes me mehega vaatasime ja uurisime last . Ja ahhetasime " ei ole vöimalik... nii pisike... meie oma ... isssand " . Olime terve öö kuni hmmikuni ärkvel ja korda mööda laps syles ahhetasime ja ohhetasime
