Mehed ja lapsed

Üks päev sattusin juunibeebide grupis postitusele, kus naised arutlesid omavahel meestest. Ei midagi uut. Ikka naised kipuvad sellest rääkima, mis elus kõige olulisem – mehed ja lapsed. Teemaks sel korral pea asjalikult suhted mehega pärast lapse sündi. Üks naisterahvas tegi algust ja kurtis, et suhted on kohe väga hapuks kiskunud, suisa nii vastikuks, et mõtleb ega lapsega kahekesi kergem ei oleks. Talle järgnes riburadapidi neid naisi veel, kes nõustusid. Ka nemad olid selliseid mõtteid mõlgutanud. Mõni meenutas varasemat aega, mil saigi vahetult pärast lapse sündi mehega eraldi teed mindud.

Ei saaks öelda, et selline jutt oleks üllatav ja šokeeriv. Eks ole meil kõigil selliseid suhteid või hetki suhetes olnud, kus kiikad ukse poole ja mõtled hetke. Ka mina mõtlesin hetke selle jutu peale. Küll mitte ukse poole kiigates. Mõtlesin ja meenutasin, aga ei. Mulle ei meenu, et ma kordagi oleksin Reigoga suhtes olemise jooksul mõelnud, et võib-olla oleks ilma temata kergem. Ja seda eriti praegu!

Loomulikult keevad mul tunded vahel üle. Ma olen ju ikkagi naine! Loomulikult ma näägutan. Eriti, kui Reigo järjekordselt peseb kõik nõud välja arvatud panni või kasutab Anne valget käru magamiskotti õues istumisalusena või võtab viimase tikutopsi endaga tööle kaasa (kusjuures, tal on siis neid taskus umbes kuus) või viskab oma sokid iga õhtu järjest ahju äärde, et ma neid järjepanu ikka ise saaksin pesukorvi visata, MIS ASUB AHJU ÄÄRES vms. See nimekiri võiks jätkuda. Ilmselgelt me kortsutame teineteise suunas kulme või vaikime tähendusrikkalt.

AGA mitte kunagi ei ole pähe torganud, et vast saaks ka paremini. Ausalt, kui ma Reigo peale mõtlen, siis mul tuleb iga väikese omaduse, mis mulle väga-ei-meeldi peale meelde vähemalt kolm omadust, mis mulle väga-väga meeldivad. Ma ei saaks öelda, et ma üldse temas negatiivset näeksin. Päriselt! Reigo ongi lihtsalt üks suurepärane inimene! Näiteks, möödunud nädalavahetusel küpsetas ta meile kaks kooki. Ühe laupäeval ja ühe pühapäeval. Ja lisaks tõi mulle minu lemmiklilli, liiliad. Ilma palumata, lihtsalt niisama! Rääkimata sellest, et ta rügab hullumoodi tööd teha viis päeva nädalas ja vaatamata sellele, et tal on iga hommik maru kiire, jõuab ta ikka oma nõud ära pestud ja puud mulle ahju ette toodud. Ja no Annu lihtsalt hakkab iga kord, kui Reigot näeb, laialt naeratama.

Nii et, ma arvan, et ei ole väga üllatav, kui ma ütlen, et olen mõelnud järgmise lapse peale. Kohati ajab see mõte mind enda peale silmi pööritama. Umbestäpselt kolm kuud tagasi alles vandusin, et enne kahte aastat ei juhtu midagi.. Noo jah. Eks asi on selles, et selle viie kuu jooksul, mis Annu on meiega olnud, on olnud  kohanemise aeg. Nüüd oleme kohanenud ja päris mõnus on juba. Annu muutub minu silmis iga päevaga aina armsamaks, Reigoga suhe armsamaks. Miks meid ei võiks olla rohkem siin armastuse pesas?

Eile öösel ma nägin unes, et ma läksin sünnitama. Läksin valudega haiglasse ja sain teada, et ma hakkan sünnitama. Ehk et ma ei teadnud oma rasedusest. Teate ju küll seda sarja „I didn´t know I was pregnant.“ See hirm on minus väikestviisi juba ammu elanud. See saade on ikka üks paras õudukas. Ja ega see uni parem ei olnud. Kõik oligi nii nagu on praegu. Meil oli Annu ja elasime siin pisikeses korteris. Ja mind valdas paanika. No kuhu me ometi kahe lapsega elama läheme?! Kõigele tipuks sünnitasin 22. rasedusnädalal. Hakkasin sünnitama vähemalt. Kas sellises vanuses tita tulemist loetakse üldse sünnituseks või pigem raseduse katkemiseks? Ei tea. Mina oma unenäos omast arust sünnitasin. Hakkasin tähendab. Valusid veel ei tundnud suurt. Vähemalt nii vähe valus veel oli, et ma otsustasin sealt haiglast ära sõita ja mitte sünnitada. Savi ju. Lähen koju ja ei sünnita. Ma ei taha veel. Irw. Kodus hakkasin aga põdema, et mul on ju teine sünnitus ja need on ju reeglina kiiremad kui esimesed ja hakkasin meeletult valusid kartma. Siis Annu äratas mu unest ja nõudis süüa. Jumalale tänu…

Alles eelmise nädala neljapäeval tegelikult lasin endale paigaldada moodsa rasestumisvastase vahendi, implantaadi endale käsivarde. Imetamise ajal sobib, toimeaineks üks hormoon (ehk umbes üks vähem kui pillidel, ma olen aru saanud) ehk et trombi ja muud ohud väiksemad, päevasid ei mõjuta, toimeaeg kolm aastat, maksab 52 eurot sentidega. No luksus missugune ju!

Küsid ämmakalt retsepti, lähed apteeki, soetad endale vidina, leiad sobiva naistearsti, kes paigaldab (minule otsis arsti ja pani aja ämmakas ise, sest ta mul nii tragi ja tore), lähed kohale, natuke lased end nõelaga surkida (süstitakse natuke vett naha alla, et tekitada implantaadi jaoks sopp), spreitatakse tuimestiga üle ja paigaldatakse implantaat. Kaks nädalat kondoomiga seksi ja seejärel kolm kaunist aastat (miinus kaks nädalat) prii pääset! Ei tea mina mugavamat varianti:) Nüüd palvetame kõik koos, et see hormoon mind ega mu keha hulluks ei ajaks. Aga kolm aastat on vaid see maksimum piir. Kui huvi ja soovi, võetakse implantaat välja ka varem ning kahe nädalaga taastuvad kõik lapsesaamise mehhanismid. Nii et…

No jah. Võib-olla ma kibeleksin juba kohe varsti tõesti lapsukesi juurde tootma, kui meil oleks suurem kodu. Või üldse lihtsalt OMA kodu. Aga kuna meil on need plaanid alles poolikud ja nõuavad palju meie aega, tähelepanu ja raha, rääkimata asjaolust, et praegu me elame ÜHEtoalises, siis ei oleks lihtsalt väga lahe see teine laps. Mõnes mõttes hea ka, et miski distsiplineerib. Vahepeal on juba tunne, et see lapse saamine on nagu tätoveeringu tegemine. Üks olemas, hakkad kohe teist planeerima…