Lillepidu: sõjatandril

Eelmises sissekandes kirjutasin, et kõik kõik kõik on halvasti. Ega ma ausalt öeldes enam ei suutnud kuidagi millelegi reageerida ning tahtsingi eemal olla kõigest kõigest kõigest.

Esmaspäeval käisin viimaks arsti juures kontrollis ja viimaks sain ka paremaid uudiseid. Nimelt hetkel enam suurt ohtu ei ole, titaga on kõik korras. Kallis doktor üritas isegi sugu piiluda, kuid pisike ei lubanud, tõmbas ennast kõverasse ning püsis paigal. Käega lehvitas küll, kuid jalad olid kõhule kokku surutud. Doktor muidugi ütles ka, et 17. nädalal ei ole selle aparaadiga just lihtne öelda, eriti kui beebi veel ise keeldub ka. :)

Kolmapäevasel ÄE visiidil oli jällegi kõik korras. Titabeebi süda lõi 155-160 lööki minutis, mis viitab tüdrukule, kuid me ei saa veel milleski kindel olla. Sooga tuleb oodata 14. augustini, ehk siis LA's öeldakse, kui tibu enda jalgu jälle risti ei pane. Ja kui siis ei öelda, tahan ma tasulisele vastuvõtule minna. Punkt! :)

Muidugi, vaatamata sellele, et kõik kõik kõik korras on, siis pean endiselt jälgimisel olema ning puhkaval režiimil - mis on ausalt öeldes nende soojade kuumade ilmadega iseäranis keeruline. Proovige päev läbi voodis olla (kuna ÄE ju ütles, et voodist võib tõusta vaid suure häda korral), kui säärane kuumus on... eriti tingimustes, kus korteril on päikesepoolsed aknad. 

Sõbrannad-sõbrad tahavad juba beebiasju ostma -tooma hakata, kuid küsimuse peale, mida meil vaja on, ei oska ma vastata. Meil on kõik olemas. Itaalias pesitseva sõbranna soovil korraldame oktoobris beebipeo (babyshoweri). Kallis elukaaslane on mul niikuinii koguaeg tööl või ülikoolis, endal on raske päevast-päeva üksi istuda. Ei, muidugi, haudumiseks on ikka rahu ja vaikust vaja, kuid väga kaua ka seda ei kannata. Olen juba seda tüüpi inimene.

Homme täitub 18. nädalat ja olen nüüd pidanud seisma silmitsi probleemiga, mida varem ei olnud. Nimede peale olime kaaslasega mõelnud juba enne rasedust, nii poisile kui tüdrukule olid nimed olemas. Kuid viimased nädal aega on mu kaaslane hakanud kohe väga torisema tüdruku nime üle. See ei meeldi talle. Kohe üldse mitte. Ei. 

Oleme algusest peale soovinud midagi omanäolist. Samuti eelistame kahte nime ühele, võimalusel liita need kaks nime sidekriipsuga (kuid seda ainult juhul, kui nimi liiga pikaks ei lähe selle tagajärjel). Algselt olime plaaninud poisile nimeks panna Kris-Maik, mis jääb ka endiselt paika, kui tuleb välja et kõhutital peenis on :) ja tüdrukule tahtsime panna nimeks Erna-Ly, inspireerituna minu vanaema ja vanavanaema nimedest. Kuid nüüd hakkas noormees jalgu trampima. "Ly" võib sinna lõppu jääda, kuid "Erna" kohe üldse ei sobi. See on küll omanäoline, kuid kõlas tema jaoks liiga tahumatult. Alguses olin väga solvunud säärase teate peale, kuid mida kauem ta nõnda rääkis, seda rohkem hakkasin ka ise uue nime valimise peale mõtlema. 

Miks kohe praegult sellega oma pead vaevata? Aega ju on, tervelt kuu aega pärast lapse sündi saab talle veel nime panna. Kuid meie (loe: mina) oleme kord juba säärased inimesed, kes soovivad sääraste asjadega ühele poole saada. Niisiis algas sõda, kuna tuleb välja, et meil pole nimede suhtes ühist maitset. Hakkasid läbi käima sellised nimed nagu "Britt, Gerda, Berta, Viktoria, etc", millele kõigele ma ütlesin EI. Kas oli säärase nimega inimesega negatiivne kokkupuude või siis lihtsalt ei meeldinud mulle selline nimi või oli tegu mõne mu lähedase sõbrannaga, kellele ma ei oleks soovinud säärast painajat, nagu sõbranna tütrest nimekaim. 

Vaidlesime kolm päeva järjest ning sellel ei näinud lõppu tulevat. Viimaks andsin noormehe kätte nimi.ee saidi, ütlesin et vaadaku reaalselt paremad välja (kahe nime kombinatsioonid) ning andku mulle teada. Tulemuseks oli kolm nime: Tähte Nora (kuna noormehe perekonnanimi algab T-ga, siis oleks initsiaalid olnud T.N.T. :-D), Loora Mia (kombineeritud kokku kahest nimest, mis meile mõlemale meeldisid) ning Astra Vanessa (astra - täht ladina keeles; vanessa - liblikas kreeka pärimusest). 

Täna viimaks tegime ka oma otsuse nende kolme seast ning nüüd on rahu majas ja saab ilma kõrvaliste muredeta pakkima hakata, kuna meie kolime oma väikesest ühetoalisest korterist ära maale kolmekordsesse majja, kus meile on eraldatud maja kõige suurem magamistuba (mis on kohati suurem kui Tallinna ühetoalised korterid).

Päikese paid teile kõigile! :)

P.S. Ahjaa, ma läksin vahepeal hulluks. Tundsin end liiga tavalise ja igavana, seega otsustasin vahelduseks oma juuksed roheliseks värvida. See kestis küll väheldast aega, kuid tuju läks paremaks. :)