Ikka veel on 18nes nädal. Uni on õues kasvava troopilise suvepalavusega aina kergemaks ja vähemaks jäänud ja lisaks sügeleb peanahk ja selg valutab öösiti... Selili magada ei saa, kõhuli beebil otsas ka mitte ja külili vajutab kasvav kõht selgroo lihtsalt lohku. Püüan mis ma püüan neid patju kuidagi mugavalt organiseerida, aga stressi vältimiseks on teinekord lõppkokkuvõttes kergem lihtsalt need öised tunnid üleval passida, kui palavas voodis väherda. Eile öösel suutsin hommikul kella seitsmeni järjest üleval passida. Aga mida rohkem sellele mõelda, seda suuremad pisarad voolama hakkavad. Nii et ma püüan mõelda hoopis nii, et varsti pole enam aega filme vaadata ega raamatuid lugeda ega niisama vedeleda ja püüan kogu selle ülejääva aja hästi ära kasutada. Salaja unistan juba varvaste lumme pistmisest ja kargest talvest, mis ehk selleks ajaks, kui ma kodumaale jõuan, ikka veel natukeseks saabub! Alla kahe kuu on veel jäänud oodata.
Sellel aastal tunduvad kõik vahepeal mööduvad pühad täiesti ebaolulised. Beebiootus on nii suur, et ei jää justkui aegagi end häälestada millegi muu lainele. Näiteks vana aasta õhtu on üks selline pidupäev, mille suhtes ma ei oska absoluutselt mitte midagi ette võtta. Kuna siin on palav, siis ei ole keegi sellel õhtul kodus, vaid ikka rannas ja baarides tähistamas. Alkoholi ma rasedana ei tarbi, suitsuhaisu ei talu ja lärmi sees hakkab ka paha. Ranna peale ilutulestikku vaatama ei tahaks ma minna just nende valjude paukude pärast, mida raketid teevad... Nädal tagasi käisin ühes pulmas, kus ka helinivoo vahepeal kõik maksimumid jõudis ületada ja äkki hakkas beebi kõhus oma tavalisel uneajal nii tugevasti põtkima, et pidin maha istuma ja sain aru, et kui juba mulle hakkab nii valju muusika kõrvadele, siis pisikesel beebil seal kõhus pole üldse rahu, et magada ja kasvada.
Ja nüüd? Passin vana aasta viimase õhtu ilmselt ihuüksinda kodus. Ihuüksinda muidugi mitte, kallis abikaasa on nõus ka oma sõpradest ja tähistamisest loobuma ja minuga koos olema. Ja muidugi meie pisike beebi. Aga selline tunne on, et oleks lihtsam, kui saaks selle öö kuidagi täiesti vahele jätta ja end sajaprotsendiliselt ainult beebi tulekuks ette valmistamisele pühendada kõik need kuud, mis veel jäänud on.
Sellel aastal tunduvad kõik vahepeal mööduvad pühad täiesti ebaolulised. Beebiootus on nii suur, et ei jää justkui aegagi end häälestada millegi muu lainele. Näiteks vana aasta õhtu on üks, mille suhtes ma ei oska absoluutselt mitte midagi ette võtta. Kuna siin on palav, siis ei ole keegi sellel õhtul kodus, vaid ikka rannas ja baarides tähistamas. Alkoholi ma rasedana ei tarbi, suitsuhaisu ei talu ja lärmi sees hakkab ka paha. Ranna peale ilutulestikku vaatama ei tahaks ma minna just nende valjude paukude pärast, mida raketid teevad... Nädal tagasi käisin ühes pulmas, kus ka helinivoo vahepeal kõik maksimumid jõudis ületada ja äkki hakkas beebi kõhus oma tavalisel uneajal nii tugevasti põtkima, et pidin maha istuma ja sain aru, et kui juba mulle hakkab nii valju muusika kõrvadele, siis pisikesel beebil seal kõhus pole üldse rahu, et magada ja kasvada.
Ja nüüd? Passin vana aasta viimase õhtu ilmselt ihuüksinda kodus. Ihuüksinda muidugi mitte, kallis abikaasa on nõus ka oma sõpradest ja tähistamisest loobuma ja minuga koos olema. Ja muidugi meie pisike beebi. Aga selline tunne on, et oleks lihtsam, kui saaks selle öö kuidagi täiesti vahele jätta ja end sajaprotsendiliselt ainult beebi tulekuks ette valmistamisele pühendada.
Madiken, Emmede Klubi toimetus