Nädal aega blogimist jäi lihtsalt vahele, kuna arvuti laadija otsustas üles öelda ja siin Lõuna-Ameerikas maksab üks laadija pea-aegu sama palju, kui uus arvuti. :( Ja jõulutuhinas ei olnud lihtsalt aega hakata parimaid hindu otsima.
17. nädalaga muid uudiseid väga ei tulnudki, kui et mul ilmnes veel üks erakordselt "mõnus" rasedussümptom - naha sügelemine! Ja millegipärast just peanahal. Midagi ei kestenda, ei ole liiga kuiv, aga sügeleb NII VÄGA, eriti öösiti, et nüüd on uueks rutiiniks saanud iga hommik kella kuue ajal pea sügelemise tõttu üles ärgata! Lihtsalt ei saa enam magada. Ühel hommikul ärgates oli isegi padi verine, olin lihtsalt läbi une peas oleva sünnimärgi katki süganud. Uhh! Ja järgmine arsti külastus on alles jaanuari alguses. Ehk kannatan siiamaani ära. Olen internetist ka otsinud ja uurinud, kas millestki võiks abi olla, olen proovinud šampoone vahetada ja üleüldse mitte kasutada, munamaski, piparmündiõli, aga mitte millestki pole kasu. Tundub, et see on üks nendest hormonaalsetest häiretest, mis tuleb lihtsalt vaguralt välja kannatada. Teisest küljest hakkasin mõtlema, et see on päris hea hypnobirthing'u harjutus - sügavalt hingata ja keskenduda lõdvestumisele (samal ajal, kui tundub, nagu oleks pähe maandunud 7000 sääske). Kas kellelgi on veel midagi sellist esinenud? Millest teie abi saite? Ma tean küll, et rasedatel kõht pidavat naha venimisest sügelema, aga peanahk?!...
Hankisin vahepeal läbi interneti meile Eesti koju juba ka lapse turvatooli ja jõuludeks kinkis ämm beebile pisikesed jalanõud (ehkki ma olin talle eelnevalt teada andnud, et ma ei näe neljakuusele beebile jalanõude kinkimises lihtsalt mõtet - kõndida ta ju ei oska ja ma kujutan ette, et nende papukeste jalga nöörimine võib talle lihtsalt ebamugavust tekitada). Uskumatu tundub küll neid vaadates, et kellegi pisikene jalg sinna sisse võiks mahtuda! Ja veel teevad need beebi asjakesed kodus riiuli peal tema tuleku kuidagi tõelisemaks, nagu peaksime nüüd hakkama päriselt ka aru saama, et juba mõne kuu pärast tuleb meie sekka uus pisikene inimene, päris meie oma ja ise tehtud!
Uus pisikene inimene ise on viimaste nädalatega iga päevaga aina suuremaks ja aktiivsemaks muutunud, ma tean juba enam-vähem tema ülevaloleku kellaaegu, kuna kõhus käib siis aina üks tants ja trall. Isegi abikaasa tundis ühel öösel esimest korda oma käega pisikesi liigutusi. Kordamööda näeme teda aina selgemalt unes ega jõua ära oodata, et lõpuks tema pisikest nägu näha saaks.
Ja see on täitsa müstiline, kui kiiresti mu kõht on hakanud kasvama! Eile ilma naljata tundsin ühel hetkel, kuidas kõht lihtsalt äkki paisus ja ettepoole tõusis, panin veel käe kõhule, et tunda, kas tõesti beebi kuidagi nii laia pinnaga midagi sealt väljapoole surus, aga nii ta jäigi! Enam ei vaju kõht ka selili olles ära, vaid püsib pununa ees. Ja lõpuks, LÕPUKS on mulle ka kaalus üks kilo juurde tulnud! :) Oksendamised on peaaegu päriselt ära kadunud, isegi siis, kui kõht on tühi. Ja kogu meie jõululaua suutsin ise valmis vaaritada ilma, et ükski lõhn või toit vastu oleks hakanud. Hurraa!
Jõule pidasimegi sellel aastal siis kahe ja poolekesi mõnusate eesti jõulutoitudega. Ja ainus mõte, mis peas kogu aeg vasardas, oli see, kuidas järgmisel aastal sellel ajal roomab keegi juba jõululaulude saatel mööda tuba ringi ja meie miniperekonnast on saanud PÄRIS perekond.
Madiken, Emmede Klubi toimetus