Kümnes nädal Annega

Anne kümnes elunädal möödus nagu kõik eelnevadki – väga kiirelt. Juba on jälle pühapäev ja üritan meenutada kõike olulist ja vähem olulist, mis tehtud sai. Meie igikestvast unesõjast ma juba kirjutasin päris pikalt. Eks ma pean lihtsalt leppima sellega, et mingisugust mõnusat ja kerget magama minemise rutiini ei pruugi nii pea (või üldse mitte) tulla.

Täna jälle tõdesin, et igale langusele järgneb tõus ning iga päevaga justkui jõuan tsipake rohkem. Just selles mõttes, et jaksan vaatamata katkendlikule unele rohkem, suudan rõõmsat meelt säilitada ja kuigi tundus, et enam rohkem ei saa, siis ikka armastaks justkui iga päevaga natuke tugevamalt.

Nädala sees tegin mitu head, pikka jalutuskäiku Anne, oma väga hea sõbranna Kätlini ja tema pisikese viiekuuse õe Lauraga. Kuigi sellest võiks jääda mulje, et minu sõbranna on varateismeline, siis ei, ta on isegi minust vanem. Elu teeb teinekord selliseid keerdkäike, et õdede vanusevaheks jääb 24 pikka aastat.. Ja pean ütlema, et Laural on vedanud. Kätlin on oma suure õe rolli väga sujuvalt sisse elanud ning veedab kogu oma vabad hetked just Lauraga või vähemalt Laurale mõeldes.

Kolmapäeval külastasid meid sõbranna Ly ja kümnekuune Henry. Paraku ilm oli tol päeval äärmiselt ebasoodne jalutamiseks, nii et õues viibisime me kokku vist vaid viisteist minutit. Ülejäänud aja istusime minu ahjusoojas köögis, lürpisime kohvi ja nosisime kooki. Vahel on ka sellised päevad ütlemata mõnusad. Nüüd peaks end kokku võtma ja ise neile Tallinnasse külla sõitma.

Laupäeval tähistasime sünnipäevi. Minu vanaisa tähistas oma 87. sünnipäeva ja Reigo vanatädi tütar 60. juublit. Otsustasime end ära jagada nii, et mina läksin koos Anne ja oma isaga vanaisa sünnipäevale ning Reigo koos minu emaga oma vanatädi tütre sünnipäevale. Minu õnnetuseks on meie pisike preili aga korralikult võõrastama hakanud ning kuigi ma üritasin hästi kärmelt tegutseda, siis korralikku pilti Annest oma vanavanaisaga mul ei õnnestunud saada.

Pärast vanavanaisa süles istumist läks korralik kisa lahti. Ilmselt ei aidanud olukorrale kaasa ka asjaolu, et Annel oli uneaeg ja et tuba oli võõraid hääli ja nägusid täis. Ja nii ma kussutasin, tissitasin ja vahetasin mähkusid (vaesekesel lõi vist põhja suisa alt ära selline stressirohke olukord) vaheldumisi umbes kolm tundi ehk kogu aeg, mis ma seal olin. Vahepeal plika justkui suikus unele, et siis vanaema hääle peale jälle silmad lahti teha.

Kui me lõpuks koju jõudsime, läks vist vaevu mõnikümmend minutit, kui ta raskelt oma voodis magama vajus. Üle pika aja olin mina ka omadega täiesti läbi. Lisaks väsimusele olin ju ka täiesti söömata. Nutuse häälega helistasin Reigole ja nõudsin, et varsti mulle süüa toodaks (kodus ei olnud midagi, mida oleks saanud kohe suhu pista).

Mina omadega nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti läbi, koputas keegi ootamatult mu uksele. Sõbranna Kerttu oli meie piirkonnas ja otsustas üllatusvisiidi teha. Ei oleks osanud midagi mõnusamat tahtagi! Istusime köögis ja nautisime head seltskonda, Anne samal ajal kõrval toas rahulikult põõnamas. Ma arvan, et see külaskäik oli isegi parem turgutus kui uni. Pärast oli tuju parem ja meel märksa kergem. Nii tore, et sõbrad ka kutsumata oskavad külla tulla:)

Unustasin mainida, et Reigo ja mu ema käisid ka seenel. Juubelipidustuse koha juures on vägev seenemets, mida Reigo igal aastal külastab. Juba nädalaid olen ainult üht seenejuttu kuulnud. Eile siis lõpuks Reigo sai oma seeni, õhtul tegi neid purki ja pani kastmesse ka. Mina samal ajal tegelesin ikka Annekesega. Õnneks, oli ta end päeval korralikult ära väsitanud ning magas enamuse pärastlõunast ning vajus ööunne ilma suurema kisata juba kell kaheksa.