Iga rasedus on ime ning rõõm, mis sellega kaasneb, on üüratu. Ma usun, et ma pole üksi, kui ütlen, et rasedusest teada saades tahaks kogu maailmale hõisata, et 9 kuu pärast saan ma hoida üht imelist last enda kätel.
Kui me veebruaris last planeerima hakkasime, tegin ma esimese asjana suure tiiru Pinterestis. Tahtsin ammutada inspiratsiooni, kuidas tulevikust kõigile mõnel ägedal viisil oma rasedusest teatada.
Ma ei ole kunagi olnud väga hea uudiste endale hoidja (mitte segi ajada teiste saladuste hoidmisega!). Kui mul on elus kõik hästi või minuga on midagi suurt ja rõõmustavat juhtunud, tahan ma seda oma lähedastega jagada, samamoodi ei ole ma kitsi jagama neid olukordi, kus kõik nii hästi ei ole.
Ma leian, et lähedased inimesed teebki lähedaseks just see, et omavahel nii rõõme kui muresid jagatakse.
Last planeerima hakates otsustasime sellest mitte kellelegi rääkida. Sedasi tundus lihtsalt parem – kellelgi ei ole ootusi ja meil survet vähem. Teatavasti tulevad beebid ikka siis, kui ise tahavad ning vahel peab neid natukene kauem ootama kui kannatust jätkuda tahaks.
Kui ma aga kaks kuud hiljem oma kaks triipu testile sain, oli minu esimene mõte, et tahaks oma rõõmu kõigiga kohe jagada – me saame lapse ja oleme maailma õnnelikumad tulevased lapsevanemad!
Võtsin jälle Pinteresti lahti ja hakkasin tuulama. Ma teadsin, et ma ei soovi lihtsalt jutu käigus või alkoholile “ei” öeldes teatada, et asjalood on nüüd sedapsi. Me teadsime ka seda, et keegi ei oota sellist uudist, kuna olime alati öelnud, et ootame “stabiilsemat” eluperioodi. Seega otsustasime kõiki lähedasi üllatada.
Kuigi internet on kõikvõimalikke rasedusest teatamise viise täis, ei meeldinud mulle nendest ükski piisavalt palju, et seda ise kasutada. Mingi hetk aga tuli meil idee teha ise postkaart ning saata see päris kirjana inimestele postkasti või kui võimalik, anda ise üle. Selleks oli meil aga ka kõikide täpseid aadresse vaja ning muidugi suutsime sellega inimesed ärevusse ajada – paljud lootsid pulmakutset, mõni arvas, et saadame oma kassidest pilte, kuid keegi ei arvanud, et üllatus on hoopis selline.
Pärast kuuendat rasedusnädalat, kui olime saanud arstilt kinnituse, et ma tõepoolest ka olengi rase ning ka südametöö oli kenasti näha, arvas mu abikaasa, et võiks juba kõigile teada anda. Kuigi mina oleksin veel mõned head nädalad oodanud (nagu tavaks on), siis sisetunne ütles, et selleks pole mingit põhjust. Sedasi saidki seitsmenda nädala paiku posti pandud peaaegu 30 postkaarti teatega, et jaanuaris 2016 saab meist kahest hoopis kolm, kusjuures postkaardil on täielikult meie enda poolt välja mõeldud lause.
Need emotsioonid, mida me inimestes sellise üllatusega välja suutsime tuua, olid imelised – kes saatis endast nutva selfi, et rõõmu edasi anda, kes helistas ja ei suutnud uskuda, mõni raamis postkaardi ära või pani lihtsalt nähtavasse kohta elutuppa. Teate kui uskumatult hea tunne tekib hinge, kui lähed kellelegi külla ning sinu saadetud postkaart on inimestele koguaeg nähtaval kohal? Lihtsalt nii südantsoojendav.
Seega, ärge kartke rasedusest teatamisel olla loomingulised ning tekitada inimestes üllatusmomenti. Ning kui tunne on õige, siis ei pea üldsegi mitte ootama I trimestri lõpuni, et kõigiga oma rõõmu jagada. Igal inimesel on selleks oma hetk ning ükski nendest ei ole vale.
Kuidas teie oma rasedusest lähedastele teada andsite?
Sally Emmedeklubi.ee
Madiken, Emmede Klubi toimetus
ekukas
Mirjam