Vaikselt vägisi juba hakkan sünnitust ootama. Sest ma lihtsalt ei oska endaga midagi enam peale hakata. Täna hommikul ärkasin tõdemusega, et mul ei ole mitte midagi kavas ja vaja midagi teha ka nagu justkui otseselt ei ole.
Mõtlen, et küllap sellepärast küsivad ka mu sõbrad, sugulased ja tuttavad pidevalt ega ma juba haiglas ei ole, kuna neil on ka juba igav vaadata, kuidas ma endiselt rase olen. Ega ma ei olegi huvitav. Millegi üle kurta ka ei ole. Eile öösel sain isegi täiesti segamatult magada, ei valutanud roided (mul ei ole kõht alla vajunud, seega roided endiselt kipuvad valutama) ega vaevanud närvivalu.
Eile õhtul otsustasime Reigoga meile kingitud võrevoodi kokku panna. Eeldasin, et veedame selle tegevuse juures tunde, kuna reeglina on mööbli kokkupanek väga aeganõudev tegevus. Minu üllatuseks käis voodi kokku nagu üks-kaks-kolm.
Tegelikult meil ei olnud plaanis kohe päris alguses võrevoodit kasutama hakata. Ainuke asi, mis lasteasjadepoes minu südame nõretama pani, oli Moosese korv ja selle ma ka soetasin. Otsustasime, et miks mitte panna korvike võrevoodisse. Nii saab vajadusel lapse kohe ümber tõsta. Meie imeilusasse võrevoodisse, lapsele kaissu, leidsin Tallinna Uuskasutuskeskusest ka mõnusalt pehme lambakese. Nüüd on puudu veel üks armas plika..
Ehk siis mu ainsaks tegevuseks täna hommikul on titeasjade imetlemine. Ja loooomulikult tekitab see tahtmise kohe haiglasse minna ja ära sünnitada, et saaks juba kodu mängima hakata:)
